Postita vastus 
Metsavennad
08-01-2013, 23:04 [(Selle postituse viimane muutmine: 08-01-2013 23:57 by Scorpio.
Postitus: #1
Metsavennad
Hirmus-Ants

Mati Mandel kirjutab oma raamatu "Kogu tõde Hirmus-Antsust?" proloogis:

Miks aga ikkagi raamat Hirmus-Antsust? On leidunud nii neid, kelle arvates sellise raamatu koostamine on ülimalt vajalik, kui ka neid, kes seda lausa mõttetuks peavad. Autorile on otse öeldud: "Mis Sa temast ikka uurid, temast sai ju joodik!". Tõepoolest, aastatest 1948 - 1949 jääb mulje, nagu oleks Antsu salga mehed liikunud lausa ühelt viinavõtmiselt teisele. Ka röövitud poodidest võeti esmajoonelt joovastavat. Kuid samas - eks seadku süüdistajad end Ants Kaljuranna asemele, kui teda ja tema kaaslasi neli aastat mööda metsi jahiti, kui tema kõrval olnud mehed kas tapeti või arreteeriti, kui mehed, kellega oldi öid kõrvuti naridel magatud, julgeoleku poolt agentideks värvati ja reeturiteks osutusid. Eks mõelgu süüdistajad end aega, mil kõik lootused sellele, et lääneriigid Eesti vabastamise heaks midagi ette võtavad, üksteise järel luhtusid. Mida pidid siis maailma poolt metsades maha jäetud mehed tegema? Mis jäi neil üle peale selle, et oma pettumust viinasse uputada?
Hirmus-Antsu teevad aga eriliseks mitte niivõrd tema teod, kuivõrd tema kohta liikvele läinud legendid. Selle poolest võib Antsu võrrelda Rummu Jüriga. Juba 1948. aastal rääkis rahvas Hirmus-Antsust kui kartmatust ja tabamatust metsavennast. Omamoodi saigi Hirmus-Antsust legend, ühelt poolt paljude inimeste kujutlus uljast vabadusvõitlejast, teiselt poolt aga partorgide ja kommunistide hirm...
Tsitaat:Läänemaa partorgide ja reakommunistide hirmudel oli 1948. aastal konkreetne nimi. Metsavend Ants Kaljurand ehk Hirmus Ants või ka lihtsalt Hans näis oma meestega vastu vaatavat sõna otseses mõttes iga nurga tagant, selle robinhoodiliku lindprii kätte maksev käsi näis ulatuvat kõikjale. Varbla täitevkomitee esimees näiteks sai verd tarretama paneva kirja, kus ähvardati tema tapmisega ning tõotati: “Vaat varsti tulevad Truman ja Hirmus Ants!” Kirbla valla täitevkomitee sekretärile saabus samalaadne hoiatus, et kui see iga valitsuse ajal vallasekretäri ametit pidanud mees oma postil jätkab, siis ootab teda Hirmsa Antsu karistus. Martna partorg kandis 1948. aasta 22. juunil Läänemaa parteikomiteele ette: elanikkonna juttude kohaselt värbab Ants oma rohelisse pataljoni mehi prii toidu ja 3000rublase kuupalgaga. Ähvardusi stiilis “Kes esimesena kolhoosi läheb, selle lööb rohelise pataljoni staap maha!” kostus kõikjalt. Varbola vallast raporteeriti, et Mõisa külas sõnnikuveotalgutel osalenud Märjamaa mees olla rääkinud: Märjamaal tegutseb bandiitide jõuk suurusega paar tuhat meest, neid juhib Hirmus Ants. See mees olla nii võimas ja jultunud tegelane, et teatanud kirjalikult ette oma ilmumisest Märjamaa kultuurimajas korraldatud tantsupeole.
Nii mõneski legendis on sees tõetera. Paljudel juhtudel on aga mõne teise metsavenna teod omistatud Antsule.

ANTS KALJURAND (20. oktoober 1917 Saaremaa - 13. märts 1951)

[Pilt: hirmusants.gif]
Ants Kaljurand enne Eesti sõjaväe ajateenistust


[Pilt: hirmusantsvanem.gif]
Hirmus Ants Kaitseliidu vormis metsavennana umbes 1946. aastal

[Pilt: 499_hirmus-ants3.jpg]
Soontaga mehed 1941. aastal Eesti sõjaväe vormides. Siis loodeti veel võidelda Eesti eest. Taga keskel Ants Kaljurand.



Hirmus Antsu lugu
M. Mandel

Eesti rahvas jäi võõrvõimude poolt läbi viidud okupatsioonidest ja mobilisatsioonidest tulenevalt ilma kümnetest tuhandetest meestest, kes enamikus olid oma maa ja rahva patrioodid. 1944.–1945. aastal läks suur osa veel alles jäänud noortest meestest metsa võitlust jätkama. Oldi veendunud, et Lääneriigid ei lepi Baltimaade annekteerimisega ning Eesti iseseisvus taastatakse. Oodati uut sõda. Ei teatud, et Lääs on Baltimaad ammugi Stalinile maha müünud.

Sõda ei puhkenud. Mehed ei saanud aga metsast ikkagi välja tulla, sest Stalin oli valinud Balti rahvaste vastu massivägivalla tee. See tähendas, et Saksa sõjaväes või omakaitses teeninuid ootas kui mitte surm, siis nõukogude vangilaager, kust väga paljud tagasi ei tulnud. Neil, kes ei olnud nõus võõrvõimu ees põlvili laskuma ja selle langetatud karistust vastu võtma, tuli edasi võidelda, nüüd juba iseenese elu eest. Üheks selliseks võitlejaks oli ka legendaarne metsavend Hirmus Ants, kelle tegelik nimi oli Ants Kaljurand.
Hirmus Antsu teevad eriliseks temast liikvele läinud legendid.

Värvikamaid legende Antsu tegudest

Juba 1948. aastal olid rahva hulgas levinudjärgmised lood, mis pani oma päevikusse kirja ka tuntud hävinguaastate kroonik Jaan Roos:
“Hiljuti saatnud ta Pärnu paremasse hotelli ühel päeval teate, et tahab seal õhtul kell 8 õhtust süüa ja oma sünnipäeva pühitseda. Kaetagu talle selleks ajaks laud söökide ja jookidega. See pannud hotelli personali kihama. Kohe teatatud võimudele, kes vastavaks ajaks olnud kõik jalul. Hotelli ümbrus olnud maskeeritud ja maskeerimata mehi täis. Kell 8 sõitis hotelli ette auto, milles oli sees Vene kõrgem sõjaväelane. Ta jättis auto ukse ette ja läks hotelli sisse, kus nõudis endale õhtusööki napsidega. Nähes valmisseatud lauda, nõudnud seda kohe endale. Talle öeldud küll, et see on kaetud teisele inimesele. See polevat aidanud midagi. Ta võtnud laua endale. Õhtusöömine kestnud 1,5 tundi. Siis kutsunud kindral kelneri, nõudnud arve ja maksnud nõutava summa sõnalausumata ühes jootrahaga ning lahkus siis. Pärast leiti ühe toiduriista alt sedel: Siin sõi õhtust ja pühitses oma sünnipäeva Hirmus Hans.“
Või teine lugu:
“Korraldatakse Pärnumaal suur haarang Hirmsale Hansule sõjaväelaste poolt. Haarajad ootavad teel korraldust haaramiseks. Seal sõidab korraga kuus autot “Moskvitši” ja jääb seisma. Esimesest autost astub välja Vene polkovniku vormis mees ja hakkab pärima, mis mehed siin teel ootavad. Talle seletatakse põhjus ära. Polkovnik käsib ja soovitab mehi agarad olla bandiidi haaramises. Samas astub polkovnik autosse ja autode rivi hakkab edasi sõitma. Pool kilomeetrit sõitnud, tõstetakse viimases autos eesti lipp lehvima. Polkovnik ei olnud keegi muu kui Hirmus Hans ise”.

Lapsepõlvest sõttaminekuni

Ants Kaljurand on sündinud 20. oktoobril 1917. aastal. Tema ema nimi oli Juula, isast andmed puuduvad. Ants kasvas Põhja-Saaremaal Pidula lahe ääres Kehila küla lähedal, mereäärses Teesu külas. 1935. aastal tuli Ants Kaljurand Pärnumaale Soontaga valda, kus sai kohe Õepa küla Sepa tallu sulaseks.
Eesti okupeerimine ja nõukogulikud ümberkorraldused vapustasid ka Pärnumaa rahvast. Inimeste kadumised ja arreteerimised algasid ju juba 1940. juulikuust.
22. juunil alanud sõda tõi inimestele uusi kannatusi. 3. juulil toimus kutsealuste mobilisatsioon. Pärnumaalt viidi ära 779 kutsealust. Alustati ka kaitseehitiste rajamist. 4. juulil saadeti laiali käsud minna järgmisel päeval tankitõrjekraave kaevama. Stalin oli välja kuulutanud põletatud maa taktika. Loodud hävituspataljonide tegevus omandas nüüd eriti julma näo. Mehed otsisid kaitset metsast. Metsavennad lõhkusid telefoniliine, purustasid teetruupe ja sildu. Lõuna-Pärnumaal algas nõukogude võimu kukutamine juba 3. juulil.
Ka Soontaga Vallamajast tuli üha uusi kurje käske. 29. juunil käsutati sinna kokku kõik mootorsõidukid, 1. ja 2. juulil oli korraldus anda ära raadioaparaadid. Rahvas oli paanikas. Kuna kardeti, et hävituspataljon hakkab talusid põletama, pakiti oma vara ja peideti majadest eemale. Mehed otsisid varju metsast, tegid vankripussidest ja pudelitest käsigranaate, laenguks sai kivilõhkumiseks varutud lõhkeaine. Valmistuti üle võtma vallamaja. Mässust osavõtjate hulgas oli peremeeste kõrval ka sulane Ants Kaljurand. 6. juuli varahommikul piiras metsavendade salk vallamaja ümber. Hoone vallutati tormijooksuga, seal olnud ametnikud suleti arestikambrisse. Kuna ähvardas hävituspataljoni karistusretk, otsustati vangistatud vallaametnikud ja miilits maha lasta. Nii toimitigi, viis vallaametnikku kaotas elu.
Teated Soontaga vallas võimu võtmisest jõudsid nii Pärnu kui ka Lihulasse ja kutsusid välja hävitupataljonlaste karistusretked valda. 7. juulil umbes kella 3–4 paiku algas lahing Emmu küla karjamaadel. Järgmisel päeval, 8. juulil ründasid Soontaga valda Pärnust viie veoautoga tulnud hävituspataljonlased. Mitmed relvitud inimesed tapeti. See oli Soontagalaste jaoks kõige masendavam õhtu.
8. juulil loovutas Punaarmee vastupanuta Pärnu. Saksa sõdureid tervitati linnas juubeldavate rahvahulkade poolt. Juba 8. juuli keskpäeval oli Pärnus käsil Omakaitse moodustamine. Peagi toimus see ka Soontaga vallas. Omakaitsesse astus ka Ants Kaljurand. Juba noil päevil sai ta (väidetavalt üsna juhuslikult) hüüdnimeks “Hirmus Ants”. 1941. aasta augustis astus Ants Kaljurand aga vabatahtlikult Saksa armeesse.

[Pilt: 499_hirmus-ants2.jpg]
Soontaga vallamaja, kust Hirmus Antsu mehed kahel korral Julgeoleku poolt arreteeritud inimesed vabastasid. Foto: Riina Kappaku erakogu

Algab metsavennaaelu

1944. aasta septembris Ants deserteerus ja tuli tagasi Soontaga valda. Sealt üritas ta minna Saaremaale, arreteeriti aga Lihulas ja saadeti Tallinnasse laagrisse.
Ants oli seal kaks nädalat, siis põgenes ja tuli tagasi Soontaga valda. Teel kohtas Ants tuntud kirjaniku Aira Kaalu venda Ülo Kaalu. Koos tuldi endise vallavanema Mihkel Soodla juurde Õepa külla. Nädalaga ehitati kolmekesi küla lähedale punker ja hakati seal elama.
Põhiliselt tegeleti enda varjamise ja uueks väljaastumiseks valmistumisega. Peeti ka päevikut. Kaljuranna salk andis endast siiski ka märku. Parteidokumentides kajastub see järgmiselt: “Öösel 30. aprillil vastu 1. maid 1945 heisati Soontaga valla täitevkomitee hoonele Eesti kodanlik rahvuslipp. Lipu heiskas bandiit Ants Kaljurand.”
Ants Kaljurannal oli juba enne sõda tekkinud armusuhe oma kodukülast Teesult Pärnumaale tööle tulnud Vilmaga. Kirjavahetuse kaudu püsis see läbi kogu sõjaaja. Ka Ülo Kaalul tekkisid sümpaatiad. Tegu oli ju ka igati seltsiva ja röömsameelse noore mehega. Metsavennad käisid külapidudel, tantsisid külanoorikutega ning saatsid neid koju. Julgeolek sai Vilma suhetest Ants Kaljurannaga teada, arreteeris neiu ning viis Täitevkomitee maja (endise Soontaga vallamaja) arestikambrisse. 1945. aasta 28. veebruaril vabastasid Ants ja Ülo Vilma. Neiu elas nädala meestega samas punkris.
1945. aasta märtsis arreteeriti kolm Salevere küla meest. Kõik nad paigutati samuti vallamaja arestikambrisse. Ühel ööl läksid Ants Kaljurand, Ülo Kaal ja Mihkel Soodla Täitevkomitee hoone juurde, lammutasid kambri seina kangiga ja vabastasid vangid. Kui mehed hakkasid maja juurest lahkuma, tulistati neid teise korruse aknast. Mihkel Soodla andis aknasse automaadivalangu. Nii Hirmus Antsu kuulsus kasvas. Kuid ka Julgeolek ei maganud. Neil oli õnnestunud värvata mitmeid Kaljuranna grupiga sidemetes olnud inimesi, kellelt saadud informatsiooni kasutades valmistuti metsavendi hävitama. 1946. aasta 9. mai õhtul sõitsid Ants ja Ülo kohtuma vallasekretäriga. See oli aga lõks. Kohtumispaigas varitsesid neid sõdurid. Puhkenud tulevahetuses sai Ülo Kaal pähe haavata ja langes Julgeoleku kätte. Antsul õnnestus põgeneda. 28. juunil suri Ülo Kaal vangla haiglas.
1947. aasta algul liitus Ants Kaljurand Kirbla valla ja Soontaga valla piiril end varjavate meestega, saades sealgi liidriks. Ants Kaljuranna ilmumise hetkel elasid sealses punkris veel Saaremaalt pärit Heino Kaup (“Meinhard”), Harri Valla (“Harri”) ning vennad Johannes Kiviselg (“Juss”) ja Aleksander Kiviselg (“Sass”). Suvehakul ilmus gruppi Saksa sõjaväe taustaga Karl Verpson („Must Juhan“), aasta lõpus liitus aga Kirbla vallast pärit Heino Vaan („Junger“). Heino Kaup’ist, keda tuntigi peamiselt Meinhardi nime all, sai Kaljuranna parem käsi.
1948. aasta aprillis ilmus gruppi Tallinnast pärit Arvet Pill (s 1926. a), kes oli 1944. aastal mobiliseeritud Saksa sõjaväkke, langenud Tšehhoslovakkias vangi, kuid saanud juba 1946. aastal vabaks. Arvet sai esialgu nimeks “Samm”, hiljem ka “Kurg”.

Metsavendade strateegia muutub

Ants Kaljuranna ilmumisega Võhma-Altküla ja Vastupää külade vahel baseeruvasse gruppi 1947. aastal toimus muutus metsavendade tegutsemisstrateegias. Võeti suund kaupluste ja nõukogude asutuste röövimisele, et varustada end toiduainete, rõivaste, jalanõude ja rahaga. Tegelikult sundis selleks elu ise. Taludele hakkas metsavendade toitmine üle jõu käima. Lisaks olid Julgeolekuorganid paljud inimesed pideva jälgimise alla võtnud, mitmeid oli ka suudetud agentideks ja koputajateks värvata.
Osa Ants Kaljuranna grupi metsavendi hakkasid valedokumentidega liikuma linnades, peamiselt Tallinnas ja Pärnus.
1948. aasta 25. aprilli hilisõhtul purustati metsavendade poolt valdadevaheline miilitsajaoskond Audrus. Ära viidi kuulipildja, kaks automaati, 5 püstolit, 1 rikkis vintpüss, kirjutusmasin, pitsat, 11 ajutise isikutunnistuse tõendit ja üks tõend ajutise passi kohta. Metsavennad said umbes 12 000 rubla, sealhulgas 11252 rubla riigi raha, mis oli pakkides ette valmistatud sidejaoskonna jaoks.
18. mail 1948. aastal röövisid Verpson, Meinhard, Aleksander ja Johannes Kiviseljad Märjamaa lähedal maanteel liha kokkuostjat, võttes talt ära 46 907 rubla riigi raha. Ajal, mil aotot läbi otsiti, lähenes aga paigale sõiduauto, milles istus kolm meest. Kuna auto peatus ja metsavendadele näis, nagu üritaksid selle istunud haarata relvi, avasid metsavennad autole tule. Autos istunud mees, Ministrite Nõukogu töötaja Suurkask oli saanud raskesti haavata, teine mees jalga haavata. Suurkaselt küsis Verpson, kas ta on kommunist. Saanud jaatava vastuse, tulistas metsavend teda veel kord. Hiljem lubati aga autol edasi sõita. Kaljuranda sellel retkel kaasas polnud.
1948. aasta juuni algul tapeti ühe metsavendade ühendusse Relvastatud Võitluse Liit (RVL) kuulunud metsavenna poolt Emmu küla juures „Meinhard“. Põhjuseks oli olnud mehe sagedane jõhker käitutumine, eriti joobnud olekus. Toimunu halvendas Kaljuranna grupi ja RVL-i suhteid oluliselt.
1948. aasta jaanipeole Kurese Pakamäel oli kogunenud mitme lähedase küla rahvas. Seal olid ka Kaljuranna mehed. Kokkutulekul pidas Ants Kaljurand kõne, milles kutsus kõiki võitlusse Nõukogude Võimuga.
Julgeolekuorganid asusid aga aktiivselt tegutsema. 9. juunil arreteeriti haarangu käigus Kaljuranna grupi liige Aleksander Kiviselg ning tapeti põgeneda püüdnud Johannes Kiviselg. Arreteeriti ka kaks mõnda aega punkris elanud naist. Järgnesid veel mitmete Vastupä ja Kurese külade inimeste arreteerimised.

Metsavendade edasised aktsioonid

26. juulil üritasid metsavennad röövida Tõstamaa krediidiühingut. Tegu oli mitme metsavendadegrupi ühisüritusega., kus osalesid ka Ants Kaljuranna mehed. Käik Tõstamaale ebaõnnestus.
Ööl vastu 28. juulit mindi samas koosseisus röövima Kihlepa poodi. Sealt saadi raha ja kaupa 34 142 rubla ja 47 kopika väärtuses.
Rootsi poe röövimisel 27. augustil 1948. osalesid Karl Verpson, Ants Kaljurand, Heino Vaan ja Arvet Pill ning veel kaks meest. Poest võeti paberosse, viina ja rõivastust.
16. septembril peatasid Kaljuranna grupi metsavennad Kirbla ja Lihula vahelisel maanteel Haapsalust Varblasse sõitva autobussi. Küsiti bussis väidetavalt viidavat suurt rahasummat. Buss otsiti läbi, raha aga ei leitud. Operatsioon ebaõnnestus, sest 100 000 rubla oli viidud Lihulasse ilma saatjateta juba hommikul kell seitse.
23. septembril 1948. aastal rööviti Lõpe kooperatiivi, kust saadi 25 504 rubla ja 55 kopikat. Kuna puhkes tulevahetus valvuriga, pidid metsavennad enneaegselt lahkuma.
20. oktoobri öösel rüüstasid metsavennad Kirbla valla Täitevkomiteed. Autahvlilt rebiti maha inimeste nimed, seinalehelt pildid, samuti Lenini, Stalini ja Molotovi portreed. Lauasahtlitest pilluti maha raamatud ja kirjavahetus, osa dokumente valati üle tindiga. Laualipp lõhuti, samuti kirjutusmasin. Revisjonikomisjon tegi kindlaks, et puudu oli riigilaenu, kindlustuse ja maamaksu rahasid kokku 7022 rubla ja 24 kopikat. Rüüstes osalesid Ants Kaljurand, Heino Vaan, Arvet Pill ja Karl Verpson.
Oktoobris murti sisse Soontaga valla Täitevkomitee hoonesse, kust viidi ära üks kirjutusmasin, teine kirjutusmasin ja raadio aga purustati. Lõhuti ka Nõukogude riigijuhtide portreed ja hävitati hoonest leitud kommunistlik kihutuskirjandus.
11. novembril 1948 rööviti Paatsalu poodi, kust saadi 50000 rubla, lisaks viina ja paberosse. Osalesid Ants Kaljurand, Mihkel Soodla, Heino Vaan, Arvet Pill, Harri Valla ja Karl Verpson.

Metsavennad langevad lõksu

15. novembril arreteeriti Pärnu raudteejaama sööklas purjus olekus ärplema hakanud ja temalt dokumente nõudnud miilitsaseersanti tulistanud Kaljuranna grupi metsavend Karl Verpson. Samal päeval arreteeriti Pärnu Polikliinku massaažikabinetis Harri Valla, järgmisel päeval aga oma kodutalus Õepas Mihkel Soodla. Järgnesid ülekuulamised ning paljude eelnimetatutega seotud olnud isikute arreteerimine.
1. jaanuaril 1949. aastal tapeti sõdurite poolt tallu toidu järele läinud Heino Vaan. Peagi tulid arreteeritute ja langenute asemele aga uued mehed.

Kuidas sai surma miilitsaleitnant Erich Pärtson?

Keblaste külas Kõrtsu talus elasid perekond Kruusmaad. Talus külastasid korduvalt Ants Kaljurand, mõnikord koos Meinhardiga, mõnikord koos Arvet Pilliga. Talus käis aga ka miilitsaleitnant Erich Pärtson, kes oli Kruusmaade ristipoeg. 1949. aasta 13. jaanuari õhtul tuli tallu Erich Pärtson kahe kaaslasega. Meestel olid kaasas jahipüssid. Kui lahkuma hakati, väljus esimesena Erich Pärtson, kellel oli peas vormimüts ja seljas valge poolkasukas ning kalifeevormipüksid. Nähes õues tundmatut meest, sööstis Pärtson talle järele, hüüdes: ”Seis!” Jooksja ei peatunud. Pärtson kiirendas sammu. Sel hetkel kostis kuuri nurga tagant automaadivalang, Pärtson sai pihta ja kukkus. Õue jõudnud mehed nägid kahte tundmatut põgenemas. Erich Pärtson viidi hobusega Mihkli haiglasse, kus ta suri. Kuu hiljem käisid talus Ants Kaljurand ja “Kurg” ning Ants oli öelnud, et neid kinni pidada püüdnud miilitsat tulistas tema.

Relvastatud Võitluse Liit ja teised

Soontaga naabervallas Vigalas tegutses kogu metsavendlust ühendada püüdnud organisatsioon Relvastatud Võitluse Liit. Ants Kaljurannale tegi juba 1947. aastal ettepaneku RVL-i astuda üks organisatsiooni juhtfiguure Mihkel Soosalu. Järgmisel kokkusaamisel andis Ants nõusoleku, täitis ankeedi ja võttis endale varjunimeks “Väino”. Soosalu määras Antsu piirkonna juhiks, mis hõlmas Soontaga, Audru, Sauga, Are ja Seliste vallad. Organisatsiooni tuli värvata legaalselt elavatest inimestest vähemalt viis inimest, peale selle metsavendi. Ka tuli koguda andmeid nõukogude aktiivist ja partei liikmetest. Ants väitis hiljem, et midagi konkreetset RVL-i heaks ta ei teinud. Üheks põhjuseks oli kindlasti tema kaaslase Meinhardi tapmine RVL-i liikmete poolt. Ometi näib, et miski RVL-is veel Kaljurannale ei meeldinud. Võimalik, et talle hakkas vastu RVL-i ulatusliku dokumentasiooni olemasolu ja allumine üsna jäikade põhimõtetega juhtkonnale.
Peale Ants Kaljuranna grupi tegutses Soontaga valla piires veel mitu sissigruppi. Mihkel Soosalu salk, baseerus algul Emmu küla piirkonnas, juhi hukkumise järel 1948. aasta 15. oktoobril aga lagunes.
Mihkel Havi grupil oli punker Tarva rabas. Julgeolek ründas grupi punkrit 23. juunil 1949 ning enamik selle liikmeid hukkus.
Mihkel Mälgu gruppi kuulusid Ants Kõks, Ado Luks, Juhan ja Elmar Lihtsaared. See salk paiknes erinevates kohtades ja eksisteeris kõige kauem. 1949. aastal lahkusid grupist Lihtsaared, asemele tuli Endel Viidik. Mihkel Mälk püüti kinni kasutades unerohtu, tema grupi liikmed kas tapeti või arreteeriti ajajooksul.

Kuidas Ants Kaljurand arreteeriti?

23. õhtul pidas kogu Võitra küla jaanipidu, millest võtsid osa ka Antsu mehed. Kui pidu läbi, läksid Ants ja tema mehed üle põllu metsa äärde ja heitsid magama.
Sealt leidis nad kohalik noormees, kellel oli olnud varem konflikt Antsu meestega ning kes teatas metsavendade asukohast julgeolekuorganitele. Julgeoleku dokumentides on kirjas, et neile teatas metsavendadest agent „Leida“. Kohale saadeti operatiivgrupp, kes leidiski magavad mehed. Viimased püüdsid küll vastu hakata, kusjuures Aleksander Valter sai surma, Arvet Pill raskesti haavata. Nii Pill kui Ants Kaljurand, kellele löödi täägiga selga, arreteeriti.
Uurimine Ants Kaljuranna ja temaga seotud isikute osas kestis poolteist aastat.
13. novembril 1950. aastal mõistis sõjaväetribunal Ants Kaljurannale ja Arved Pillile, (s 1926) surmanuhtluse, mis on ka 13. märtsil 1951. aastal täide viidud. Koos nendega olid kohtu all inimesed, keda süüdistati metsavendade abistamises ja neile kaasaaitamises, kokku veel 16 inimest. Neist 13 inimest mõisteti laagrisse 25 aastaks, millele lisandus õiguste äravõtmine veel 5 aastaks, 3 inimest aga mõisteti laagrisse 10 aastaks, millele lisandus õiguste äravõtmine viieks aastaks.

[Pilt: hirmusantsarr3.gif]
Pilt A. Kaljurannast toimikust

[Pilt: 499_hirmus-ants4.jpg]
Pilt A. Pillist toimikust

[Pilt: hirmusantsusurm.gif]Kinnitus KGB arhiivist, et mahalaskmine on toime pandud

Kokkuvõtteks

Ants Kaljuranda on paljud inimesed süüdistanud selles, et ta andis avameelseid tunnistusi kõigi oma varjajate ja abistajate kohta. Tõepoolest, Ants Kaljurand on hakanud peatselt pärast arreteerimist rääkima ning nimetanud abistajatena väga paljusid tolleaegseid Soontaga valla inimesi ja peresid. Samas me ei tea, kuidas need ülestunnistused saadi. Metsavendade tabamisel Julgeolekus nende rääkimapanemiseks vahendeid ei valitud. Kaks Ants Kaljurannaga seotud meest, kellel õnnestus vangilaager üle elada, on Hruštšovi sula ajal kirjutanud NSV Liidu peaprokurörile kaebuse, kus nad kirjutavad, et neid peksti ja piinati ülestunnistuste saamiseks sedavõrd, et nad olid nõus läbi lugemata alla kirjutama ükskõik millele. Ka väitsid nad, et tollase peksu jäljed on nende kehal nähtavad veel nüüdki ning et neist tehti Julgeolekus eluaegsed invaliidid.
Kuna arreteeritud Ants Kaljurannale ja Arvet Pillile oli saanud selgeks, et organitel õnnestus värvata mitmeid Soontaga valla inimesi, sealhulgas isegi mõnda aega nende grupis viibinud mehi, ning kuna nad ise arvasid, et nende kinnipüüdmiseks kasutati unerohtu, oli neil endil 1949. aasta juunis juba põhjust umbusaldada paljusid.
Võimalik, et Ants Kaljurand rääkis rohketest abistajates aga hoopis lootuses, et ega võimud siis kogu Soontaga rahvast ikka Siberisse saada.
Veel tuleks meeles pidada, et enne Ants Kaljuranda ja Arvet Pilli oli juba arreteeritud ja üle kuulatud hulk nendega seotud metsavendi: Mihkel Soodla, Karl Verpson, Harri Valla, Aleksander Kiviselg, Johannes Jukka ja mitmed veel varem kinni kukkunud mehed. Pole andmeid, et neist keegi oleks suutnud ülekuulamistel vaikida. Nimetatud metsavendade tunnistuste põhjal arreteeriti ja kuulati üle kümneid abistajaid nii Soontaga vallast kui ka linnadest. Erinõupidamise otsused ühe grupi arreteeritute kohta on langetatud juba 26. märtsil 1948. aastal, teise grupi kohta 1. detsembril 1948. aastal. Niisiis polnud Ants Kaljurannal ja Arvet Pillil nende arreteerimise ajaks juba kogutud andmetele enam midagi olulist lisada.

Kuidas hinnata Ants Kaljuranda metsavennana?

Temast levinud arvukad legendid on enamasti rahva soovunelm. Palju talle omistatust tegid hoopis teised mehed. Kuid üks on selge, tegu ei olnud mingi julmuriga, mida hüüdnimest oletada võiks. Julmus ja hirmuteod ei olnud talle kuidagi omased. Pigem räägivad faktid sellest, et ta suutis mitmel korral kaaslaste kavandatud julmi tegusid ära hoida. Antsu puhul oli kahtlemata tegu isamaaliselt mõtleva ja tegutseva inimesega, kes seda ka korduvalt välja näitas. Ometi ei olnud tema puhul tegemist taolise ideoloogi ja organisaatoriga, nagu need kujunesid välja Relvastatud Võitluse Liidus. Ants Kaljurannas oli mingi tänapäeva inimesele suhteliselt raskesti aimatav joon, mis tegi temast, tavalisest sulaspoisist, autoriteedi isegi iseteadvate talumeeste ja vallavanemate jaoks. Kuid kindlasti ei olnud see kõik. Kindlasti pidid tal olema veel mingid, praeguseks juba raskesti hoomatavad juhile omased iseloomuomadused. Igatahes on huvitav vastasleeri, 1970. aastate KGB-laste poolt talle antud iseloomustus, ehkki selle ütleb välja nende poolt loodud kirjanduslik kuju, talumees Madis: “Pika Antsu vastu ei tundnud Madis aukartust ainult tema kasvu ja kehaehituse pärast. Tõsi, Ants oli kahemeetrine suurepärase kehaehitusega hiiglane, kes astus imetlust vääriva kerge sportlasesammuga, kuid Madisele meeldis rohkem tema tasakaalukas ja lõbus iseloom, tähelepanelik suhtumine vestluskaaslasesse, oskus varjata oma üleolekut.” Kas see ühele Eesti metsavennale KGB poolt antud iseloomustus ei ole siiski igati tunnustav?
Allikas: Kultuur ja Elu
Kasutatud materjal: Mati Mandel "Kogu tõde Hirmus-Antsust?" 2010

Cogitationis poenam nemo patitur
Leia selle kasutaja kõik postitused
Tsiteeri seda postitust oma vastuses
27-01-2013, 18:28
Postitus: #2
Metsavennad
Metsavendade suurlahingud Eestis - tekst: JAAK PIHLAU

Eesti metsavendlusest on nii mõndagi juba kirjutatud, kuid arhiividokumentidel põhinev süvauurimus on seniajani tegemata. Puuduvad ka andmed kõigi suuremate lahingute kohta, mis julgeoleku ja metsavendade vahel toimusid. Rahva seas on levinud kuuldused isegi lennukite ja tankide kasutamisest metsavendade hävitamiseks ja räägitakse sadadest lahingus hukkunud vene sõduritest.
Voldemas Pinn on neid kuuldusi ja legende kommenteerinud selliselt: „Nii kõigi nende legendide kui ka paljude tõsiselt räägitud lugude juures võime ikka uuesti küsida: kui palju oli seal tõele vastavat? Ilmselt oli nii ühte kui ka teist.“
Faktilisi andmeid Eesti metsavendade lahingute kohta võib siiski leida, kui läbi uurida Riigiarhiivi filiaali KGB fondi toimikud. Nende puhul tuleb aga silmas pidada kahte asjaolu: esiteks olid nad rangelt salastatud ja mõeldud ainult sisemiseks operatiivseks kasutamiseks, seega suhteliselt usaldusväärsed, teisalt kandsid tolleaegse ametliku ideloogia pitserit (metsavendi nimetati bandiitideks, metsavendade salku – bandiitgruppideks jne), olles koostatud inimeste poolt, kes eestikeelset õigekirjutust nõrgalt valdasid.

Nende arhiividokumentide läbiuurimisel on selgunud, et kogu Eestis peeti aastatel 1945–55 julgeoleku ja metsavendade vahel vähemalt 17 üle kahetunnilist lahingut – nendele ongi pühendatud käesolev ülevaade. Seejuuures tuletame meelde, et kuni 1947. aastani tegeles Eesti NSV-s metsavendluse likvideerimisega peamiselt SM OBB (Banditismi Vastase võitluse Osakond), hiljem MGB 2N-osakond, kasutades abijõuna sisevägede 260. ja 138. laskurpolkude väeüksusi. Vähemal määral osalesid jälitusoperatsioonides ka kohalike hävituspataljonide võitlejad (rahvakaitseväelased), toimides kohapealsete teejuhtidena, tõlkidena jne.

Toodud lühiülevaade metsavendade 17-st suurlahingust ei ole muidugi täielik, neid oli kindlasti rohkem. Toimus Melliste lahing 1946, mille kohta on liikvel vastukäivaid teateid, oli Elmar Randviiru ühemhelahing Pärnumaal 1955. aastal terve sõjaväeosa vastu, peeti pikk lahing Alutagusel, millest oma mälestusraamatus on kirjutanud Leetmaa (49), kuid mille aega ja kohta ei teata.

Käntu (Teenuse) jälituslahing

Toimus Läänemaal Vigala vallas 15. okt 1948 pärast seda, kui kahe metsavenna (L. Mulk ja Grossberg) langemisega julgeoleku kätte sai nende suvelaagri asukoht teatavaks. Metsalaager piirati sõjaväeosa poolt ümber 15. oktoobril. Õnneks oli valve väljas ja metsavendadel õnnestus piiramisrõngast läbi murda ning täies koosseisus kokkulepitud kogunemispaika jõuda. Põgenike jälitamist jätkati läbi Looritsa ja Käntu metsade, kusjuures metsavendadel tuli ületada ohtlik metsasiht taluheinamaade ja riigimetsa vahel ning teetamm Läti ja Kastja külade vahel. Eriti tiheda kuulirahe alla satuti Käntu metsas, kus kaks metsavenda said tabamuse. A. Hatto on meenutanud seda järgmiselt (40): „Kui siis tihedas kuusemetsas sattusime kokku NKVD meestega, läks laskmine lahti. Meie tõmbusime tagasi, andsime märku laskmisega, kus asume, et saaksid lahkuläinud mehed koguneda. Kuid kahte meest ei tulnud. Tegime äkkrünnaku kohta, kuhu mehed jäid. Mulgi Eduard oli saanud kohe surma. Soosalu Mart elas veel, kuid raskelt haavatuna. Karelli Endel andis talle püstoli, millega ta oma elu lõpetas“. Lõpuks jõudsid metsavennad kohta, kus Teenuse jõgi ühineb Kasari jõega, „Rumm“ ujus üle jõe ja tõi ära vastaskalda Tõnnu talu juures oleva paadi. Nii õnnestus metsavendadel üle jõe pääseda, kuna aga sõdurid pika ninaga maha jäid, sest „Rumm“ tegi paadi sõidukõlbmatuks. Kättemaksuks süütasid jälitajad leekkuulidega Tõnne talu. Et lahingus kaks metsavenda surma said, see sai avalikuks alles kuu aega hiljem, kui naabertalu peremees Karl Pihhen, kes ühtlasi täitis Käntu metsakümniku ülesandeid, leidis puude alt kahe langenud metsavenna laibad.
Lahingust osa võtnud ja põgenema pääsenud metsavendi oli V. Pinni (41) andmetel viis, nende seas ka üks naine (Elsa Mesner), A. Hatto andmetel oli neid rohkem, kindlasti Hatto ise, Mesner, Redlich, Karell, Laansoo ja Rumjantsev.

Ennuksemäe punkrilahing

Toimus Holstre vallas Viljandimaal 21. veebruaril 1945. See punker rajati 1944. aastal sealsamas läheduses elavate Jaan ja Evald Sova poolt, kellega hiljem liitus veel kümmekond metsavenda lähikonnast. Punker kujutaas endast metsas asuva kahe soo vahelisele kõrgendikule kaevatud maa-alust muldonni, millele pääses ligi kahe maskeeritud luugi kaudu.

OBB ametlik operatiivteade:(1)
„Saadud agentuurandmete alusel asus 28-likmeline NKVD RO operatiivgrupp üheskoos NSVL MVD sisevägede 3/138. laskurpolguga NKVD RO ülema GB vanemleitnandi Laasi juhtimisel 21.2.45 hommikul kell 8 bandiitgrupi likvideerimisele. Holstre ja Tuhalaane valla kokkupuutealal Ennukse talu metsas avastati korralikuks elamiseks ja ringkaitseks kohandatud muldonn, kus bandiidid elasid.
Allaandmisnõudmisele vastasid bandiidid vintpüssitulega ja granaatide heitmisega. 6-tunnise tulevahetuse järel tapeti 7 bandiiti, arreteeriti 5, nende seas oli 2 haavatut. Bandiitidelt võeti ära 7 vintpüssi, 4 automaati, 1 kergekuulipilduja, 3 revolvrit, 40 käsigranaati ja ligi 2000 padrunit. Meie poolt sai surma 3/138 leitnant Ozerov ja haavata sama laskurpolgu võitleja Genissimov.“

Sellest lahingust on pikemalt kirjutatud mälestusraamatus „Sakalamaa ei unusta“(2), kust selguvad veel mõned olulised üksikasjad. Punkri ümbrus oli mineeritud kahe lennukipommiga, mida aga lahingu ajal kasutada ei õnnestunud – arvatavasti olid lõhkamistraadid jäätunud. Lahingu toimumise ajal viibis maa-aluses peidikus 11–12 inimest, nende seas ka üks naine (Meeta Ronk). Punkri ümberpiiramise alguses toppisid sõdurid sissepääsuavadesse hagu, mis seejärel põlema süüdati. Suitsu tõttu olid metsavennad sunnitud maa alt välja tulema ja lahingut pidama avatud maastikul. Kindlasti on teada järgmiste langenud metsavendade nimed: Evald Sova (1912), Jaan Sova (1916), Peeter Mallene (1914), Paul Olep (1924) – kõik Holstrest ja Karl Tilk (1901), Valgamaalt. Kahe ülejäänu suhtes täit kindlust pole, nendeks olid arvatavasti Aleksander Kristian ja Viidik Valgamaalt. Lahingu järel maeti surmasaanud metsavennad sinnasamasse punkri põhja, kust nad 1993. aastal ümber sängitati Paistu kalmistule.
Viie arreteeritu saatus oli äärmiselt traagiline. Kopsu haavatud Arved Rull (1914) mõisteti 10+5 aastaks laagrisse, suri Magadani laagris 18.9. 1947(3); Tuhalaane vallast pärit August Ronk (1906) sai 20+5 aastat, suri Norilskis 1951(4), tema abikaasa Meeta Ronk sai 10+5, suri Leningradis 8.8.1946(5). Elmar Ronk põgenes Viljandi „Politseilossist“ läbi akna ja langes metsavennana 23.11.45(6).

Puiatu jälituslahing

Toimus Järvamaal Paide vallas Puiatul (Purdil) 15. septembril 1945. Selles osalesid peamiselt Väätsa ja Paide valla metsavennad, kes 25.09.45 öösel röövisid Järva-Madise kooperatiivist suurel hulgal kaupu. Riisujate tabamiseks organiseeriti OBB töötajatest ja 260. laskurpolgu sõduritest 13-liikmeline operatiivgrupp, mis jälitas neid metsasel ja soisel maastikul, kuni neile jõuti järele Paide vallas Jägala jõe ääres.(18)

Operatiivgrupi ettekanne kõlab:
„Bandiidid hakkasid jooksma, ümberpiiramist märgates heitsid nad ennast kraavi ning avasid operatiivgrupi pihta automaaditule.
Bandet ümber piirates avasid võitlejad püssitule. Puhkenud tulevahetuses tapeti täpse tulega kolm bandiiti. Ülejäänud bandiidid hakkasid tuld andes jooksma soo poole, kuid pidid operatiivgrupi tule tõttu maha heitma.
Bandiidid tapsid automaadivalanguga jefreitori sm. Budakovi, kes oli roomates lähenenud bandiitidele ja end granaadi heitmiseks pisut kergitas. Temast paremal tegutsenud punaarmeelane Ovtšinnikov heitis bandiitide hulka granaadi, kuid tapeti samuti. Kohalejõudnud punaarmeelased Nagajev ja Trošin tapsid granaate heites seal olnud 3 bandiiti. Videvikku kasutades õnnestus kahel ülejäänud bandiidil kaks tundi kestnud lahingu käigus kaduda. Operatsiooni tulemusena tapeti 6 bandiiti. Lähikonna talude elanikud bandiite ei tundnud. Tapetutelt võetud dokumentide järgi on kindlaks tehtud neist neli:

1) Kalju Otti, sünd 1924. a;
2) Olev Tann, endine TPI üliõpilane;
3) Valter Tann, 1928, endine Võru põllumajandustehnikumi õpilane;
4) Rein Kest, Järvamaa Tori linna elanik.

Kahe ülejäänud bandiidi juurest dokumente ei leitud ja nende nimed on seni kindlaks tegemata. Bandiitidelt on ära võetud relvad: 3 automaati, 1 vintpüss SV, 2 TT-püstolit, 1 brauning, 5 granaati ja laskemoona...“
Tegelikult tapetute tuvastamine kaasasolnud dokumentide abil ebaõnnestus täielikult. Kindlasti langesid selles lahingus soomepoiss Olaf (Olev) Tann (polnud TPI üliõpilane) ja Rein Köst (1926), mitte Kest. TPI-s õppis hoopis Olevi vend Kalju Tann (1922), kes arreteeriti samal aastal Võrumaal, sai 15+5, vabanes 1955. Teada on ka, et haarangust pääses eluga vähemalt kolm metsavenda(19), nende huldas teine soomepoiss Kaarel (Karl) Ehand, kes langes punkrilahingus 1950. aastal.

Hõreda rabalahing

Toimus Harjumaal Juuru vallas Hõreda (Põrsaku) rabas 20. mail 1945. Tegemist oli suurema metsavendade salgaga, millesse teiste hulgas kuulusid ka Hõreda külast pärit vennad Ervin Rinaldo ( 1917) ja Evald Rinaldo (1919), kes lahingus langesid.

OBB operatiivteade nr 121 20. veebruarist 1945(7):
„Bandiitgrupi likvideerimise käigus ööl vastu 20. maid 1945 Juuru valla raskelt läbitavas Põrsaku soos avati operatiivgrupi lähenemisel punkrile sealt äge vintpüssituli. Kahetunnise lahingu käigus tapeti 2 bandiiti ja 1 haavatud bandiit vangistati. Operatiivgrupi kätte langes 4 vintpüssi, ja 4 käsigranaati. Meie poolt sai surma NKVD BB 260. laskurpolgu seersant Subbotin ja haavata sama üksuse võitleja Anissimov. Operatsioon jätkub.“

Kahjuks täpsemad andmed selle lahingu kohta puuduvad, pole näiteks teada, kes haavatuna julgeoleku kätte langes. Igal juhul arreteeriti samal päeval veel vendade isa Juhan Rinaldo (1881) ja kolmanda venna Rudolfi naine Emilie (1919). Juhan Rinaldole mõisteti 10+5 aastat, ta suri Magadani laagris 01.11.468. Emilie Rinaldol õnnestus laagrist elusana tagasi pöörduda(9). Neljast vennast vanim Heinrich (1907) arreteeriti juba 1944. a, sai 15+5 aastat ja suri Magadanis 28.9.47(10). Rudolf Rinaldo (1915) arreteeriti algul 1945, siis uuesti 1946. aastal, sai 10+5 aastat(11), tema hilisema saatuse kohta andmeid ei ole.

Lahing Juhanirahva (Koitla) talus

Toimus Virumaal Undla vallas väikeses kolme taluga Udriku-Männiku külas 5. juunil 1945. Sel päeval peeti talus sünnipäevapidu, millest võttis osa ka pooltosinat kohalikku metsavenda.
Ametlik operatiivteade piiramislahingust on järgmine:12
„Bande likvideerimine 99. piirivalvesalga poolt toimus bandeliikme Koitla talus Undla vallas Männikul 5. juuni 1945 kell 2 öösel. Bande asukoht piirati sisse piirivalve operatiivgrupi poolt kapten Savtšenko juhtimisel koostöös Virumaa NKVD RO töötajatega. Bande avaldas relvastatud vastupanu. Tulevahetuse tulemusel tapeti 7 bandiiti ja 5 abistajat, haavata sai ja arreteeriti 1 bandiit ja 1 abistaja. Tapetute hulgas oli nende juht Treial“.“

Tegelikult just kaks metsavenda (Artur Treial ja Kaupo Soovik) pääsesid põgenema, kõik teised – enamuses naisterahvad – põlesid piirivalvurite poolt süüdatud talus sisse. Esmakordselt kirjutas sellest endine metsavend Edgar Ranniste „Kultuur ja Elus“ ilmunud lühiartiklis(13):
„5. juunil 1945. a korraldas Julgeoleku väeosa haarangu Virumaal Undla vallas Udriku-Männiku külas. Neid juhatas kohale Maidla Heinrih (endine nimi Oskar Heinrih), kes töötas Julgeoleku käsilasena. Selles haarangus said surma järgmised isikud: 1. Koitla, Miina; 2. Koitla, Ida; 3. Koitla, Miralda; 4. Koitla, Valve; 5. Treial. Helga; 6. Randma, Elfride; 7. Tiikoja, Ellen; 8. Metuusala , Elvi; 9. Filipus, Uno; 10. Laidla, Jaan; 11. Kari, Voldemar; 12. Turban, Adu; 13. Seli, Eduard; 14. Tamjärv, Juku. Haavata said sääl: 1. Treial, Ardi; 2. Soovik, Kaupo – nendel õnnestus säält ära põgeneda; 3. Piht, Endel, visati surnute hulka, kui laipasid ära korjati. Rakveres avastati, et ta elas. Kohapeale on maetud Helga Treial ja Vaike Koitla, tolle päeva sünnipäevalaps.“

Hiljem on samast lahingust kirjutanud veel Peep Kärp(14) ja Ilmar Palli(15). Esimesele jutustas kohalik Kadrina kroonikakirjutaja, et Rakveres avastati elusana peale Pihti ka Ida Koitla ja Miina Koitla (Verder), kes mõne aja pärast haiglas siiski surid. Piht jäi ellu. tal amputeeriti üks jalg. I. Palli teatel kolmest Koitla-õest (21-aastane Miralda, 18-aastane Laine ja 17-aastane Valve) pääses eluga vaid keskmine, tollal Tapa keskkoolis lõpuekaameid sooritanud Laine. Koitlate perekonnast hukkusid veel õdede vanaema, 74-aastane Miina, ja ema, 46-aastane Ida. Teistest sünnipäevalistest oli Helga Treial naabertalu elaniku Juhan Treiali abikaasa, Elfride (Ellen) Randma sõjas mehe kaotanud 2-aastase tütre ema ja Ellen Tiikoja Endel Pihti pruut.

Ülo Filipus (Viilipus) oli Miralda Koitla peig, 28-aastane Voldemar Kari naabrimees, Aadu Turban Kadrinast, Juhan (Juku) Tamjärve kohta andmed puuduvad, Art(h)ur Treial (1916) oli soomepoiss, kes pärast Eestisse jäämist 1944. a sügisel varjas end metsavennana Lääne-Virumaal. Ka tema vend Juhan Treial oli metsavend, kes langes koos nelja kaaslasega Vohnjas Pala küla lähistel. Artur Treiali metsavendadest kaaslasteks olid vennad Pihtid, Jaan Laidla, Eduard Seil, Uno Viilipus ja Kaupo Soovik, viimane samuti soomepoiss. Pärast põgenemist Juhanirahva talust ravisid Treial ja Soovik ennast lähedalolevas metsavendade punkris, hiljem liitusid mitme metsavendade salgaga. Artur Treial tabati 1948. aastal dokumentide kontrollimisel Tallinnas, ta sai 8 aastat ja vabanes 1953, suri 1963. aastal tuberkuloosi, on maetud Kadrina kalmistule16. Kaupo Soovik (1909) langes metsavennana 15.03.1950 Virumaal Assamalla vallas Kadapikul(17)

Aruküla punkrilahing

Toimus Virumaal Roela vallas Aruküla lähedal metsas Porkuni metskonna Linkaevu vahtkonnas 11. märtsil 1946 ja sellest kujunes pikim lahing Eesti metsavendluse ajaloos(21).
Sellele lahingule on varem viidanud ka E. Erilt(22) ja M. Laar, kuid osalenud metsavendade nimesid, õiget lahingupaika ja aega nad ei teadnud. Erilt viitab selles haarangus väidetavalt kasutatud tankidele ja ühele lennukile ning esitab langenud või haavatud vene sõdurite koguarvuks 32, mis muidugi ei vasta tõele. Kohalikud elanikud on küll rääkinud kümnest kuni viieteistkümnest haavatud-tapetud sõdurist, laipu ja raskelt haavatuid veetud vähemalt kahe hobuveokiga edasi Rakveres haiglasse. Nende sõnul taheti punkri vallutamiseks kasutada tõepoolest ühte (teistel andmetel kahte) soomusmasinat, kuid see ei õnnestunud, sest sügavas lumes jäi masin kinni juba punkrit ümbritseva metsatuka serval.

OBB eriteates kirjutatakse sellest lahingust nii:
NKVD sisevägede 260. laskurpolgu 6. roodu 2. rühma ümberdislotseerumisel Virumaal Paasvere vallast saatis polgu luureleitnant Bolšakov 27. veebruaril Aruküla taludesse hobuveokitel nooremseersant Boiko, punaarmeelased Matrossovi ja Vassilkovi. Viimased üksusesse tagasi enam ei pöördunud.
Pataljonikomandör kapten Gurkovski juhtimisel 260. laskurpolgu väegrupi poolt teostatud otsingu tulemusel leiti nimetatud sõjaväelased tapetuna Aruküla rajoonis olevas metsaküünis 5. märtsil. Laipadel esines noa- ja tulirelvahaavu. Samal päeval arreteeriti kahtlustatuna bandiitide abistamises ja sõjaväelaste tapmises Arukülas elunev taluperemees Seinpere. Viimase tunnistuste alusel 11. märtsil kell 9 hommikul Gurkovski väesalk avastas ja blokeeris Arukülast 4 km edela pool asuvas metsamassiivis punkri, kus viibis 5-liikmeline salk Heino Juhkami juhtimisel.
Bandiidid avaldasid visa vastupanu ja pidasid lahingut kuni pimeduse saabumiseni, seejärel murdsid öösel piiramisrõngast läbi ja kadusid. Väegrupist tapeti kaks meest: punaarmeelased Asmenov ja Muražkin, haavati kolm – leitnant Vakarev, nooremseersant Ippolitov ja punaarmeelane Kropotin (algsete teadete kohaselt mainiti ekslikult viide haavatut).
Virumaa NKVD RO ja NKVD sisevägede 260. laskurpolgu operatiivgrupp teostab avastatud bandiitide otsingut Virumaal Paasvere valla metsades. (23)

Tegelikult osales lahingus mitte 5, vaid ainult 4 metsavenda, kõik pärit Viru-Roelast või Viru-Jaagupist. Need olid: 1) Mihkel Juhkami (1885), Roela valla Saara külast, tema talu võõrandati 1944.a, sügisel, hiljem kasutati seda hobulaenutuspunktina ja mõnda aega kolhoosi juhatushoonena; 2) Heino Juhkam (ametlikult Juhkami), eelmise poeg (12. septembril 1915 Saara külas), lõpetas Rakvere Ühisgümnaasiumi ja Tondi sõjakooli aspirantide klassi suurtükiväe side alal (lipnikuks 24.02.1937), Seejärel töötas Roela vallavalitsuses ametnikuna, olles ühtlasi Roela tuletõrjekompanii pealik ja Kaitseliidu kohalik rühmaülem. Veebruaris 1940 astus Tallinna politseikooli kõrgemasse klassi, mille lõpetas sama aasta augustis. 1941. aastal osales aktiivselt metsavendade liikumises, toimides Roela Omakaitse rühmaülemana. 1941–43 ja 1944. a alguspoolel oli Rakvere kriminaalpolitsei töötaja, õppis vahepeal Tallinna ohvitseridekoolis, omandas leitnandi aukraadi ja politseipataljoni koosseisus viibis Valgevene rindel; 3) Karl Moor (1906), Küti vallast, Juhkamite kauge sugulane, arreteeriti 1944. a novembris Omakaitsesse kuulumise pärast Rakveres, põgenes ja hakkas end varjama kodukandi lähedal metsas. Naine Helene Moor arreteeriti juunis 1945. K. Moor varjas end peamiselt Helgi Maasillale kuuluvas Lille talus Arukülas, kus varem oli töötanud sulasena; 4) Leo(pold) Moor (1923), Saara külast, oli Mihkel Juhkami õepoeg, teenis Saksa sõjaväes, metsavend 1944. a sügisest.

Punkrit metskonna 32. kvartalisse hakkasid Heino Juhkam ja Leo Moor ehitama detsembris 1944 ja see valmis järgmise aasta jaanuaris. Punker oli pooleldi maa sisse ehitatud, seinad olid kividega ja pinnasega kuulikindlateks tugevdatud ja massiivne katus kaitses granaadiplahvatuste eest, granaatide sisseheitmise eest oli punker kaitstud traatvõrkudega. Tuleavad nurkades asusid nii, et iga sihtmärgi võis tule alla võtta kahest ristuvast suunast, alates 3 meetri kauguselt. Esimene rünnakukatse punkrile sooritati poole 10 paiku, see löödi marutulega tagasi, kusjuures haavata sai rünnakrühma juhtinud leitnant. Aktiivseid tulistajaid metsavendade poolel oli tegelikult ainult kolm, sest eaka Mihkel Juhkami nägemine oli kehvavõitu, korralikult sihtida ta ei suutnud. Illusiooni loomiseks kaitsjate rohkusest rakendati tuleandmisel kõiki nelja laskeava, kusjuures Heino Juhkam ja Moorid vahetasid pidevalt oma asupaika. Paari tunni pärast algas uus rünnakukatse, kaitset juhtinud Heino Juhkami käsul lasti piirajad punkri vahetusse lähedusse, mille järel avati nende pihta tabav kuulipilduja- ja püssituli. Ka see rünnak löödi suurte kaotustega ründajate poolel tagasi. Kolmas rünnakulaine algas lõunal kella kahe-kolme paiku, kuid seegi löödi ägeda tulevahetuse järel tagasi.
Seejärel ründajate tulistamine vaibus, haavatud toimetati minema, piiramisrõngas tõmmati kaugemale ja oodati nähtavasti täiendust. Varsti hakkas aga pimenema ja metsavennad otsustasid tekkinud olukorras piiramisrõngast välja murda. Punkrist lahkuti kella 21.30 paiku tihedas metsas piki kitsukest teerada, liikudes hanereas ja kikivarvul, kuni jõuti välja 300 meetri kaugusel olevale metsasihile. Pimeduses paistsid kahe sõduri kontuurid, Juhkami käsul avasid Moorid tule ja mõlemad sõdurid langesid. Seejärel ületati jooksusammul metsasiht ja jätkati teekonda suuskadel lääne poole. Puhkes küll äge vastutuli, kuid pimeduses kuulid metsavendi ei tabanud ja mehed jõudsid õnnelikult Kadila külla. Edaspidi hakkas Mihkel Juhkam end koos naisega varjama selle sugulaste juures, Heino Juhkam ja Leo Moor aga varjasid ennast kahekesi ümbruskonna taludes ning heinaküünides.

OBB juhtkond käivitas järgmisel päeval suurotsingu Juhkami salga tabamiseks, selleks saadeti Tallinnast Rakverre erigrupp OBB ülema asetäitja kapten Aleksei Gavrilovi juhtimisel, gruppi kuulus ka hiljem KGB vastuluure- ja välisluureülemaks tõusnud Elmar Vertman. 1. juunil tabati Karl Moor magamise pealt Küti valla Mäe talust. Tema töötlemine Rakvere julgeolekus ei andnud mingeid tulemusi, kuid kongiagendi abil saadi teada ühest metsavendade punkrist Roela lähedal Roostaval. K. Moor viidi kohapeale ja relva ähvardusel sunniti teda punkri asukohta näitama, puhkenud tulevahetuses tapeti salgapealik Ernst Männik, teisi metsavendi õnneks kohal ei olnud. Seejärel võeti sihikule Arukülas Lille talus elav ja Karl Moori varjanud Helgi Maasild (ootas temalt last). Noor naine võeti salaja kinni ja värvati KGB agendiks “Koidula”. Kasutades Leo Moori ema teejuhina, 21. juulil Heino Juhkam ning Leo Moor arreteeriti Lille talule kuuluvas metsaküünis ühe kilomeetri kaugusel lähimast Metsavahi talust.
Paar nädalat hiljem (4. augustil 1946) mõisteti “avalikul kohtuistungil” Rakvere Rahvamajas Heino Juhkam, Karl ja Leonhard Moor, samuti Gustav Kask ja Johannes Seinpere surma, viimase naisele Aliidele määrati 10 ja Rudolf Innole (Juhkami onu) 7 aastat. Surmaotsused viidi täide Tallinnas Patarei vanglas 29.10.46. Mihkel Juhkami tabati alles peale kohtuprotsessi 12. augustil Tartumaal Vaimastveres, talle mõisteti sõjatribunalis 1. novembril 1946 samuti surmanuhtlus.


Aruküla punkriase aastal 2000.
Aruküla punker hävitati julgeoleku poolt, samasse metsa rajati hiljem tuumalaengutega keskmaarakettide baas divisjonidega Kadila ja Rohu lähedal, mis 1978. a likvideeriti. Lahingupaika meenutab praegu ainult rohtukasvanud süvend hõredas männimetsas, selle asukoht on tähistamata.

Sandre lahing

Toimus Pärnumaa-Läti piiril Tali valla Sandre küla läheduses 30.03.46, kui julgeolek teostas jälitusoperatsioone L. Leesmendi metsavendade salga hävitamiseks. Veelikse küla lähedasest punkrist õnnestus metsavendadel Läti poolele Liukpurvsi rappa taanduda. Seal puhkeski uus äge lahing. OBB infoteates kirjutatakse: (28)
„30/III.46 ülalmainitud 138. polgu kapten Ballandini operatiivgrupp teostas edasiseid operatsioone Tali ja Laiksaare valla piirkonnas seal tegutsevate bandiitgruppide likvideerimiseks. Tali valla ja Läti NSV piiril kohtuti bandiitgrupiga Heino Leesmendi ja Juhan Ruuli juhtimisel. K.a. 30. märtsil kell 16 alanud lahingus, mis kestis kaks tundi, tapeti 9 bandiiti, nende hulgas ka salga pealik Leo Leesment, kuna tema asetäitjal Juhan Ruulil õnnestus põgeneda. Tapetute seas olid: Heino Leesment, Meinhard Endrikson, Karl Pärn, Karl Moppel, Johannes Jaanimets, Hermann Vene, Johannes Leesment, Reinhold Kartau, lätlane, kelle nimi teadmata.
Tegelikult õnnestus 18-liikmelisest Leo Leesmendi salgast paljudel põgeneda(0)
Üks raskelt haavatud metsavend (Aleksander Ruus) lõpetas oma elu enesetapuga, teised tabati hiljem.

Põrgupõhja punkrilahing

Toimus Läänemaal Vigala metsas 31. detsembril 1947. Põrgupõhja punker rajati A. Hatto andmetel juba Saksa ajal ja sellesse kogunes 1947. a suveks peaaegu kogu RVL-i juhtkond (Peastaap). Väliselt meenutas see tavalist rindedzotti ja oli ümbritsetud sügava kraavi ning kuulepüüdva kaitsevalliga. Erinevatel aegadel viibis punkris 7–20 meest ja see oli ööpäev läbi valve all. 1947. a viimastel päevadel õnnestus julgeolekul RVLi jälitusoperatsioonide käigus punkri asukoht teada saada ja see ümber piirata. Ametlikus aruandes(39), millele on alla kirjutanud MGB 2N-osakonna ülema aset major Beljajev, 2N-osakonna 2. jaoskonna ülem kpt Gavrilevitš, 2N-osakonna 4. jaoskonna ülem vltn Novikov ja 260. laskurpolgu vltn Davõdov, kirjeldatakse tšekistlikku operatsiooni järgmiselt:

„9.30 jõuab operatiivgrupp (6 meest MGB-st, 23 meest SM 260. laskurpolgust) punkri lähistele, asukoha luure kestab 1 tund 45 min, punker avastatakse tihedas metsas kell 11.30, sinna viib ainult üks teerada. Piiramine algab 11.45, tunnimees märkab piirajaid 20 meetri kauguselt, avades vintpüssist tule, ettepanekule alla anda liituvad teised punkrisolijad omapoolse tulega. Toimub äge tulistamine käsirelvadest ja kuulipildujatest, visatakse granaate. Meie poolt tulistatakse automaatidest, ABT-st ja kolmest kuulipildujast.[....] 2-tunnise lahingu jooksul jõuame granaadiviske kaugusele. Kell 14 tehakse uus ettepanek alistuda, vastuseks visatakse granaate. Kell 14.30 kolm kiivrites bandiiti jooksevad kuulipildujatule katte all metsa loode suunas, nad on relvastatud vintpüsside ja püstolitega. Nende järel punkrist väljunud kiivris mees ja naine saavad surmavalt haavata, mees sureb 4 meetri kaugusel punkrist, kuna aga granaadikillust kõhtu raskelt haavata saanud naine vangistatakse. Tema ülekuulamisel selgitati välja, et tema nimi on Asta Jõesaar, sünd 1926, illegaal jaanuarist 1947, metsavendade gruppi juhib „Minister“, tapetu nimi on Jaan Roosi.“

Nagu sellest aruandest edaspidi selgub, teel haiglasse Asta Jõesaar suri, põgenejaid aga tabada 12 km pikkuse jälituse järel enam ei õnnestunud, sest metsavennad tapsid jälituskoera. Kinnitatakse, et piirajate hulgas inimkaotusi ei olnud ja kolme põgenejana nimetatakse „Endlit“, „Jaskat“ ja „Jürit“. Kolmetunnise lahingu järel punker süttis ja hävines täielikult. Julgeoleku saagiks langes 1 granaadiheitja, 2 kergekuulipildujat, 1 vintpüss, 1 püstol, 17 granaati, 2500 padrunit ja rohkesti muud varustust, samuti RVL-i dokumente. 60 meetri kaugusel punkrist leiti röövitud „Willis“. Kui palju metsavendi tegelikult põgenema pääses, on teadmata. A. Hatto on nimetanud 7 meest, kuid see pole päris kindel, sest vana-aasta õhtu tõttu võisid paljud olla punkrist lahkunud. Järgmisel päeval kahele Sipa punkrile tehtud haarangu käigus leiti kohalolevana vaid üks metsavend (Oskar Jets).

Lahing Punakülas, Koidu talus

Toimus Võrumaal Sõmerpalu valla Punakülas Samuel Toropi elukohas Koidu talus 27.4.1946 ja oli taoliselt Määritsa lahingule omalaadseks NKVD karistusoperatsiooniks metsavendade rünnaku eest Sõmerpalu vallamajale Osulas 13. märtsil, kus tapeti 13 nõukogude aktivisti ja nende pereliiget. OBB aruandest(34) loeme:

„27. aprilli õhtul kell 8 NKVD operatiivgrupp koos 138. laskurpolgu väeosaga vanemleitnant Ossokini juhtimisel piiras sisse Sõmerpalu vallas Koidu talus 5-liikmelise bandgrupi. 4-tunnilise lahingu tulemusel tapeti talus 4 bandiiti ja võeti kinni 1 bandiit. talu põles sisse. Talus olnud bandiitidelt võeti ära 1 kergekuulipilduja, 2 automaati, 2 püstolit ja 1200 lahingupadrunit. Tapetuteks osutusid: 1) bandepealik Karl Erik, Sulbi valla elanik, endine Saksa sõjaväe teenistuja, metsas 1945. aastast; 2) Samuel Torop, 60-aastane, OK vabatahtlik, Vabadussõjas osaleja, kandis rinnas Vabadussõja aumärki: 3) Kalju Torop, eelmise poeg, 27-aastane, Saksa armee vabatahtlik, keeldus operatsiooni käigus alla andmast ja põles talusse sisse; 4) tundmatu, kelle isikut ei õnnestunud kindlaks teha...“

Tegelikult tehti sissepõlenud metsavendade tuvastust väga pealiskaudselt, näiteks oli Karl Erik (Heerik) langenud juba kuu aega varem Määritsa lahingus. Põgenema pääsenud Kalju Toropi andmeil(35) langesid selles lahingus lisaks tema isale Samuel Toropile veel soomepoiss Arkadi Hanschmidt (1926)(36), Villi Kupp (1925) ja Kalju Täht.

Heinassaare punkrilahing

Toimus Virumaal Mäetaguse vallas 29. märtsil 1946, olles seotud ühe suurima Eesti metsavendade ühendusega, mis kandis nime „Lendav Surm“ ja mille kõige edukamaks operatsiooniks oli suvel 1946 kümnekonna NKVD-lase ja kompartei funktsionääri tapmine Oonurmel(24). Ka Heinassaare lahingus osalesid enamuses „Lendava surma“ liikmed.
Operatsiooniaktis (allakirjutanud OBB operatiivvolinikud vanemleitnant Kravtšenko ja nooremleitnant Heinang25, MVD vägede staabiülem leitnant Lunev, tekstis ekslikult Luks) on kirjas(26):
„29. märtsil 1946 operatiivandmete alusel MVD-vägede ja rahvakaitsevõitlejatest koostatud jõududega, kokku 30 meest, teostasime Mäetaguse valla territooriumil Mäekülast 2,5 km eemal metsas operatsiooni punkri blokeerimiseks ja „Lendava surma“ liikmete tabamiseks. Operatsiooni läbiviimisel avaldasid bandiidid operatiivgrupile relvastatud vastupanu, tulistades kuulipildujatest, vintpüssidest ja automaatidest. Operatiivgrupi vastutule tõttu puhkes tulevahetus, mis kestis 3 tundi ja mille tulemusel tapeti üks bandiit, kuna ülejäänud varjusid tulevahetuse käigus metsa. Piirava operatiivgrupi kaotuseks oli kaks meest. Bandiitide poolt tapeti MVD-vägede seersant Tšerkas ja rahvakaitselane Kreisa (Kriisa). Tapetud bandiit tuvastati kohapeal, selleks osutus Lulla. Punkrist leiti mahajäetuna raskekuulipilduja, aotomaat ja saksa vintpüss ning suurel arvul laskemoona.“
Tegelikult langes selles lahingus kohalik nooruk Aksel Vallimäe (1926), kuna põgenema pääsesid Karl ja Voldemar Uusmees, Herbert ja Laine Lulla (H. Lulla 16-aastane õde), Feliks Peedo, Arnold Juuse, Herman ja Gustav Tammed(27).

Krabi (Korneti) punkrilahing

Toimus Võrumaal Varstu vallas Läti piiril 4. aprillil 1946. Tegemist oli suurema metsavendade salga (kuni 13 liiget) likvideerimisega, mis opereeris peamiselt Varstu vallas Paganamaal. Salga juhiks peeti Paul Antsovit. Võru OBB operatiivgrupi aruanne(33):

„3. aprillil k.a. Võru MVD operatiivgrupp võttis Varstu vallas kinni bandiit Valter Jaani p Taru (1920), Pumaarmee Eesti Korpuse desertööri, ja Jakob Karli p Helmese (1914), Rõuge elanik. Taru ülekuulamisel selgitati välja, et Varstu vallas idapool Krabi külast, Läti NSV piiril varjab end 6-liikmeline bande. Taru kasutati operatiivgrupi poolt teejuhina 3.aprillil k.a., et seda gruppi likvideerimida. Operatsioonis tapeti 3 bandiiti, nende hulgas Eldov, Rein Kask ja Olev Loog, kõik Ruusmäe valla elanikud, aktiivsed Omakaitse liikmed. Selle bande pealik Voldemar Teas, endime Omakaitse kompaniiülem Ruusmäel, tapeti tulevahetuses operatiivgrupiga 29. märtsil k.a., millest teatasime Teile infokirjas N 619 4.4.46-st. Punkri, milles bandiidid varjusid, sissepääsud olid mineeritud 4 tankitõrjemiiniga., Bandiidid osutasid relvastatud vastupanu, heites operatiivgrupi suunas kuni 50 granaati. Lahing bandiitidega kestis üle 5 tunni. Punkrist võeti ära üks kergekuulipilduja, 3 automaati, 3 vintpüssi, 1 püstol, 2 püssi, 2000 padrunit ja 1 raadiovastuvõtja. Operatsioonigrupi poolel tapeti 138. laskurpolgu nooremltn Savenkov ja 1 punaarmeelane.”

Langenud Eldovi eestistatud nimi oli August Eelsoo (1913), Rein Kask oli sündinud 1911.

Ertsma punkrilahing

Toimus Pärnumaal Halinga vallas Ertsma (Kodasma) rabas sinna ehitatud RVL-i staabipunkri ümberpiiramisel. Punkri asukoha reetis julgeolekule teenekas agent „Oja“(42) (A. Läänemägi).
Pärnumaa EkbO sekretäri ettekandest:

„27. veebruaril 1949 Pärnumaal Halinga vallas, 3 km kaugusel Pärnu-Jaagupi alevikust, rabas, avastari bandiitide punker. Vastastikuses tulevahetuses sai surma üheksa (9) RVL staabi liiget, üks arreteeriti haavatuna ja teine pages, keda jälitati – kuid jäi selgitamata, kes põgeneja tegelikult oli. Tulistamisel sai surma neli (4) Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi sõdurit ja üks raskesti haavata. [...].

Langenud metsavennad olid(43) Endel Karell (1922) „Kurul“, „Luftmarssal“; Viktor Rumjantsev (1921) „Rumm“; Eduard Redlich (1921) „Habe“, Voldemar Härmson (1925), Jaan Illaste sen (1895) „Vanaisa“; Mihkel Valler (1894) „Vana Jääras“, VRII/3; Olev Vähi (1925), „Täpu“; Marie Ellermaa (1907) ja tema 2-aastane tütar Tiiu. Haavatud Mihkel Ellermaa arreteeriti kohapeal, talle mõisteti 25+5, vabanes laagrist 1958, abiellus teist korda, suri 1980(44). Jüri Reidlal õnnestus piiramisrõngast läbi lipsata, ta tegutses metsavennana Läänemaal, kuni tabati 1950. aastal. Sai 25+5, vabanes Vorkuta laagrist 1958, kuhu koos oma samuti vangistusest vabanenud naise Meetaga jäi elama. Hukkus kaevandusõnnetuses Vorkutas 10 aastat hiljem.

Lahing Õviste talus

Toimus Valgamaal Helme vallas Õviste talus Tõrva lähedal 18. jaanuaril 1946, olles seotud Vaoküla, Helme ja Põdrala valdades tegutsenud ja varem Saksa sõjaväes teeninud metsavendade salgaga, mille pealikuks oli Voldemar Pehme. 13. jaanuaril tabatud Leopold Roovere ja Uno Rüütli ülekuulamisel saadi teada, et Pehme varjab ennast Tõrva lähedal Õviste talus. Otsekohe käivitati tšekistlik operatsioon talu läbiotsimiseks, milles osales 35 NKVD-last ja sõjaväelast. Operatsiooniaktis (alla kirjutanud operatiivgrupi ülem, 138. laskurpolgu leitnant Korolev, Valgamaa NKVD rajooniosakonna ülem Soonda ja sama osakonna OBB operatiivvolinik Vorobjov, kirjutatakse20:

„Olles 18. jaanuari öösel kell 1 saanud ülesande pataljonikomandörilt T. Buttsevilt, sõitsime välja Helme valda Õviste talu juurde tugevasti relvastatud bandiit-terroristi likvideerimiseks. Kuna selgus, et samal ajal toimub Tõrvas kell 14 kohtumine NSV Liidu ÜN saadikukandidaadi kindralpolkovnik Kazakoviga, otsustasime operatsiooni alustada 18. jaanuari kell 8 hommikul.
Jõudes sündmuspaigale kell 6 hommikul, piirati Õviste talu täielikult sisse ja koidiku saabudes alustati operatsiooni talu läbikontrollimiseks ja punkri leidmiseks. Kolm võitlejat asusid hobusetalli hoolikalt läbi otsima ja avastasid luugiga kaetud punkri sissepääsu, olles enne 2 hobust õuele vabaks lasknud. Pärast seda, kui punaarmeelane Kuhharitšev oli sissepääsu põhust puhastanud ja avas luugi, tulistati punkrist välja automaadivalang, millest Kuhharitšev sai rindkere vasakusse poolde raskesti haavata. Osutades talle esmaabi, teised punaarmeelased lahkusid hobusetallist. Neile järele heideti üks käsigranaat, mis ka lõhkes. Kasutades punaarmeelase haavatasaamist, kaks relvastatud bandiiti ronisid punkrist välja ja tulistasid talli ustest piirajaid trasseerivate kuulidega. Mõne aja pärast jooksid nad laudaga ühendatud heinaküüni ja alustasid sealt uuesti tulistamist. Püüdsid küüni aknast välja hüpata, kuid akna pihta tulistatud süütekuulide tõttu seda võimalust ei avanenud.
Peale kuulipildujavalangut küün süttis põlema, sama põleva katuse all viibisid ka bandiidid. Küüni põlemise ajal kostis tugev plahvatus, mis lubab oletada, et lõhkesid bandiitide granaadid. Peale tulekahju kustumist leiti kohal, kus bandiidid olid viibinud ja kus plahvatus oli toimunud, üks automaatpüss, kaks saksa vintpüssi. Samuti leiti ja kaevati lahti hobusetalli alune punker küünialuse pindalaga 9 ruutmeetrit, kust leiti kaks magamiskohta, 8 granaati, üle 1000 vintpüssipadruni ja 100 püstolipadrunit, dokumendid Ernst Kipperi ja Otto Lessingu nimele. Kohe haavatasaamise järel osutati Kuhhritševile meditsiinilist abi ja ta viidi autoga Valga haiglasse, kus suri.
Ülalmainitud talu perenaise Leida Ritsessoni tunnistusel selgitati välja, et punkris elasid tema vend, eelmisel suvel relvad hankinud Voldemar Karli poeg Pehme koos oma sõbra Kaljuga (perekonnanimi polnud perenaisel teada). Bandiitide südametunnistusel on mitu terakti: 1) metsavaht Järv koos oma naisega, Undla koos oma naisega ja autojuht Davõdov, olemasolevail andmeil Valga NKVD RO töötaja.”

Hilisematest aruannetest selgub, et teise langenud metsavenna nimi polnud mitte Kalju, vaid hoopis Leo Kallas, tapetud tšekist töötas aga Valga sõjavangilaagris.

Koeru-Aegviidu jälituslahing

Toimus Järvamaal Koeru ja Aegviidu vahel 29. detsembril 1947 pärast seda, kui RVL-i juhtkond hakkas kavandama suuremat raharöövi ja Georg Kase („Jaska“) teatas, et Paide riigipanga kontoris töötab inspektorina talle tuttav neiu, kellel on täielik ülevaade kõikidest selle pangakontorist väljasaadetavatest rahasaadetistest(37). „Jaska“ sõitiski koos teise RVL-i liikme „Tiidoga“ (Kalju Heli) Paidesse, kus sai teada, et järgmine rahasaadetis Koeru haruosakonda läheb teele veel detsembri lõpus. Ta teatas uudisest šifreeritud telegrammi teel Vigalasse, kus RVLi juhtkond moodustas löögirühma, mis autoga saabus Paidesse 29. detsembril. Rahasaadetis koos saatemeeskonnaga läks Paidest teele samal päeval ja RVL-i operatiivrühm ründas seda Koeru aleviku piiril. Rünnakuga kaasnenud tulevahetuses sai haavata 2 saatemeeskonna liiget, metsavendade saagiks langes aga ligi 100 tuh rubla. Röövi teostamise järel jätkati autoga teekonda Järva-Jaani ja Albu kaudu Aegviidu raudteejaama suunas, kuid kahjuks oli röövil Koerus pealtnägijaid ja hävituspataljoni mehed hakkasid neid otsekohe jälitama, seades Albul maantee ääres ülesse varitsuse. Ootamatult avatud tulest sai „Rumm“ (V. Rumjantsev) jalast haavata ning auto mitu tabamust, mistõttu teekonda tuli jätkata jalgsi. Õnneks ühest lähedasest talust õnnestus kiresti hankida hobuseküüt ja õhtu eel jõuti Aegviidu jaama lähistele, kus põgenike grupp jagunes kaheks: „Tiido“, „Minister“ (H.Valdmaa) ja „Kolla“1 kavatsesid Aegviidus ümber istuda rongile, kuna haavatud „Rumm“, „Majandusminister“ (J. Illaste) ja „Jaska“ jätkasid jalgsiteekonda Raasiku poole kus elas üks „Rummi“ tuttav. Paraku esimene grupp põrkus Aegviidu raudteejaamas punaväelaste varitsusele ja tulevahetuses sai „Kolla“ surma, ja „Tiido“ arreteeriti. Vaid „Ministril“ õnnestus põgeneda. Langenud „Kolla“ nimi oli kaua teadmata, kuni autoril õnnestus välja selgitada, et see oli Nikolai Lõssenkov(38). Jaan Illaste sai surma haarangul 4. jaanuaril Tallinnas, Helmut Valdmaa-Valdek KGB operatsioonis 1. jaanuaril 1948 Läänemaal ja Viktor Rumjantsev aasta hiljem Ertsma lahingus, mida vaatame veel allpool. Georg Kase arreteeriti 1948. aastal, sai 25+5 aastat, vabanes 1955 ja suri Käru vanadekodus 2005. aastal.

Puutlipalu punkrilahing

Toimus Võrumaal Vastseliina vallas Loosi lähedases metsas (Puutlipalus) asuva punkri piiramisel 29. märtsil 1953. Operatsiooniaktile on alla kirjutanud sisevägede polkovnik Averjanov, kapten Leikin, 2N osakonna ülema aset major Andrejev, vanemleitnant Mürk, kapten Kalikov, Tartu rajooniosakonna ülema aset major Mägi, Vastseliina osakonna vanemleitnant Mihhaljov, leitnant Aherma.

„28. märtsil 1953 võeti SM 3.salga 1. komando opergrupi poolt kinni illegaalina elav bandiit Joosep Piholaan, kes rea operatiivsete kombinatsioonide järel47 tunnistas, et Tabinast 1–3 km lõunapool varjub relvastatud bandiitide salk. Bandiit Piholaani tunnistuste realiseerimiseks ja Vähi bande likvideerimiseks pandi toime tšekistlik-sõjaväeline operatsioon, mille käigus 28.3 koidikul blokeeriti metsamassiivid koordinaatidega /0818, 0819/, mille hoolikal läbiotsimisel sealt bandiite ei leitud. Järgneval Piholaani kasutamisel teejuhina ta osutas bandiitide asukoha koordinaatidena /0718/, kuid ka sealt bandiite ei avastatud. Peale kpt Kalikovi ja kpt Sannikovi töötlust Piholaan osutas kolmandale bandiitide asupaigale, mis asetses 300 m väljaspool eelnevalt blokeeritud ala. Kpt Kalikovi ja kpt Sannikovi poolt võeti tarvitusele abinõud uue asukoha blokeerimiseks, mille tulemusel 29.3 kell 15.30 avastati punker tulesektoriga kolmes suunas. Bandiitidele tehti ettepanek allaandmiseks, millele vastati püssitulega. Täiendava blokeerimisega ja rünnakurühma tugevdamisega kella 18.30-ks bandiidid likvideeriti. Tšekistlik-sõjaväelise operatsiooni tulemusel tapeti: 1) salgapealik Richard Villemi p Vähi (1918), Mauri k/n-st; 2) Karl Vello p Kaur (1920) Läti NSV Aluksnest, 3) August Aleksandri p Kuus, 30, Linnamäe vallast, varjus 1949.a. küüditamise eest ja läks illegaaliks; 4)August Fritsu p Kurra (1912) Läti NSV Aluksnest, illegaal 1944-st, 5) Endel Aleksandri p Leiman (1921), Vastseliina raj Perametsast, teenis Saksa armees, varjus 1949 küüditamise eest ja läks illegaaliks; 6) Ilse Rauli t Vähi (1924), Mauri k/n-st, varjus 1949.a. küüditamisest ja läks illegaalina metsa; 7) Lehtekai Alfredi t Ojamäe (1924), Mauri k/n-st, endine põrandaaluse organisatsiooni liige, varjus 1949.a. küüditamisest ja läks illegaalina metsa; 8) Leida Karli t Grünthal (1923), Mauri k/n-st, varjus 1949.a. küüditamisest, läks illegaalina metsa.”

Mõningaid täpsustusi Kalju Aaropilt(48): Richard Vähi oli pärit Vastseliina valla Sapi külast, Ilse Vähi oli tema naine, Karl Kaur oli Misso valla Hino külast, Lehtekai Ojamäe Vastseliina valla Peruse külast, kuulus Võru Keskkoolis tegutsenud organisatsiooni Eesti Vabaduse Eest, Leida Grünthal Misso valla Mauri külast.

Saika punkrilahing

Toimus Võrumaal Vastseliina vallas Saika punkri piiramisel 7.03.1951. Operatsooniaktile on alla kirjutanud Vastseliina rajooniosakonna ülem alampolkovnik Burakov, sama osakonna operatiivvolinik Teder ja sisevägede pataljoniülema aset vanemleitnant Ivanov(45). Selle kohaselt:

„Vastavalt ENSV GB Vastseliina RO käsutuses olevatele andmetele korraldati 7. märtsil 1951 Vastseliina rajooni Mauri k/n territooriumil asuvale punkrile, kus varjab ennast 8 bandiiti, tšekistlik-sõjaväeline operatsioon. Operatsiooni tulemusel tapeti peale 4-tunnist lahingut punkris ja selle lähikonnas järgmised bandiidid: Rudolf Jaani p Tomba (1898), bande pealik, hüüdnimi „Peremees“, Pihkva raj Ruusa valla elanik; Evald Osvaldi p Keir (1919), Mauri k/n Pedaja külast, hüüdnimi „Politruk“; Lembit Augusti p Tullus (1931), Vastseliina mõisast, hüüdnimi „Poja“; Raimond Rudolfi p Pild (1929), Pugala k/n Saika külast, hüüdnimi „Krim“; Roland Augusti p Uibo, Pugala k/n Senuti külast, hüüdnimi „Rolli“; „Valja“ (muid andmeid ei ole); Kahel bandiidil – Richard Vähil („Riks“) ja tundmatul õnnestus põgeneda.“

Hiljem on selgunud(46), et paaritunnise lahingu järel hukkus 5 metsavenda, kuna Uibo, Kuus ja Vähi üritasid läbi murda ja põgeneda, mis kahel viimasel ka õnnestus. „Valja“ oli tegelikult Voldemar Visk (1921); Politruki hüüdnime kandev Keir aga väga seiklusrikka minevikuga, teenis tõepoolest 1941. a Punaarmees territoriaalkorpuses politrukina, langes Porhovi all Saksa sõjavangi, taheti algul maha lasta, kuid siis elu säästeti ja toimis vangivalvurina, 1943. a kodus puhkusel olles deserteerus ja hakkas end varjama metsas, mis jätkus ka peale sõja lõppu.

VIITED:
(1) ERAF 131/7, lk 19
(2) Sakalamaa ei unusta, III, lk 104-115
(3) ERAF, 130/15489E (Arved Rulli toimik); ERAF, PVK (kartoteek)
(4) ERAF, 130/14592E (August Ronki toimik)
(5) Sama (Meeta Ronki toimik)
(6) ERAF, 131/35, lk 47
(7) ERAF, 131/7, lk 139
(8) ERAF, 130/11672E (Juhan Rinaldo toimik)
(9) Sama (Emilie Rinaldo toimik)
(10) ERAF 129/5902 (Heinrich Rinaldo toimik)
(11) ERAF 129/13854 (Rudolf Rinaldo toimik)
(12) ERAF, 131/ 7, lk l70
(13) Kultuur ja Elu, 1989, nr 5
(14) Peep Kärp. Julgeoleku tapatalgud Virumaal Eesti Sõnumid, 31.8.1995
(15) Ilmar Palli. Viimane sünnipäev – 17. Keskus 2000, nr
(16) ERAF, 129/13863; Soomepoiste lühielulood, lk 326
(17) ERAF f131, n.1, s. 193; Soomepoiste lühielulood, lk 356
(18) ERAF, 131/17, lk 50; Tõlge: Laasi, Vastupanuliikumine Eestis 1944-49, 1992, lk 2653
(19) ERAF, 129/3628
(20) ERAF, 131/58, lk 85
(21) Jaak Pihlau. Eesti metsavendade pikim lahing toimus Virumaal. 2000. Käsikiri .Lühendatud versioon ilmus „Viru Teataja“ (10.11.01)
(22) Erich Erilt. Virumaa Teataja 1990, nr 6 ja 7.
(23) ERAF, 129/14434 (H.Juhkami jt toimik)
(24) Jaak Pihlau. Lendav Surm. Alutaguse Memento Mälestusleht 2001, nr 11
(25) Anatoli Heinang esineb hiljem veel 1953 Kiviõli osakonna vanemoperatiivvolinikuna leitnandi aukraadis, tema hilisemat saatust ei ole teada
(26) ERAF, 129/3920, 129/25708
(27) Jaak Pihlau. Heinassaare lahing. Alutahuse Memento Mälestusleht 2002, nr 12
(28) ERAF, 131/64, lk 83
(29) ERAF, 129/25823 (Potissepa jt toimik)
(30) ERAF, 131/61, lk 52
(31) Kalju Aaropi andmed 2008 autorile
(32) Ilmar Palli. Õnnis on see, kes ei mäleta. Luup. 99 nr 10.
(33) ERAF, 131/61, lk 69
(34) ERAF, 129/562 (K.Toropi toimik)
(35) Sama toimik
(36) Soomeposte lühielulood, lk 68
(37) Jaak Pihlau. Läänemaa metsavennad Teise Nõukogude okupatsiooni aja. Ettekanne Läänemaa Muuseumis 2007 (ilmumas Muuseumi toimetistes)
(38) ERAF, 131/133, lk 97
(39 ERAF f131/104, lk 74
(40) A.Hatto. Metsavendade Teenuse jõe lahing 15. oktoobril 1948.a. Nädaline, 20.10.98
(41) V.Pinn. Metsas. Haapsalu 1990, lk 70-73
(42) ERAF, 131/156, lk 104. „Oja“ aitas hiljem julgeoleku lõksu meelitada ja Jaan Rootsi salga Võrumaal.
(43) ERAF, 131/63, lk 20
(44) Aino Lepp. Verise pühapäeva sündmustest Pärnu-Jaagupi lähedal. Pärnu Postimees 26.2.94
(45) ERAF, 129/13273 (H.Tomba toimik)
(46) Veebileht „wehrmacht.pri.ee/foorum“ (teema Saika)
(47) Pole kahtlust, et teda peksti julmalt ja ähvardati mahalaskmisega kohapeal. Vt ka K.Aarop. LõunaLeht 27.3,08- Hiljem mõisteti Piholaanile 10´5 aastat, vabanes laagrist 1959
(48) Kalju Aarop. Lõuna-Võrumaa metsavendade viimne vastupanu. Lõunaleht 2008, 27.3.08
(49) Meinhard Leetmaa. Sõjas ja ikestatud Eestis. Stokholm, 1979

*******


Eesti Metsavendade kodulehekülg

Relvastatud vastupanuliikumine - metsavendlus - oli sõjajärgsetel aastatel levinud kõikjale üle Eesti. Tegu polnud ühtse korrastatud organisatsiooniga. Metsavendade salgad tegutsesid igaüks omaette, aga range konspiratsiooni ja ustavate abiliste toel. Autor Mati Talvik, režissöör Indrek Kangur.




- Tarkus on arusaam sellest, kui vähe me tegelikult teame -
Leia selle kasutaja kõik postitused
Tsiteeri seda postitust oma vastuses
06-03-2013, 13:04
Postitus: #3
RE: Metsavennad
Eesti metsades on tuhandeid vaid rahva legendidest teada metsavendade haudasid. Eesti riigi leiges suhtumises pettunud metsavendluse uurimise grand old lady, 77-aastane Aino Lepp Pärnumaalt, on kümmekond aastat omal nõul ja kulul mööda Eestimaad ringi sõitnud ja metsavendade haudasid otsinud. Kasina pensioni kiuste on usin naine suutnud leida ja ümber matta paarkümmend meest. Iga leitud metsavend leiab paratamatult koha ka Aino südames. Nii lasubki Ainol lisaks veel üks koorem – ta on jätkuvalt sunnitud sõitma mööda Eestimaad, et uue rahupaiga leidnud metsavendade haudasid ka hooldada. Mida rohkem metsavendi ümber maetud saab, seda raskemaks muutub Aino süda, sest vanusega jääb jõudu aina vähemaks ja haudade hooldamine muutub üha raskemaks. Nii võivad uuedki hauad taas unustuse hõlma vajuda. Kellele kuuluvad need hauad ja kellele on neid vaja siis, kui ükskord raugeb Aino Lepa jaks? Režissöör ja produtsent Aivo Spitsonok.
Eesti Lood 2011 ETV Arhiiv

Cogitationis poenam nemo patitur
Leia selle kasutaja kõik postitused
Tsiteeri seda postitust oma vastuses
21-03-2013, 5:32 [(Selle postituse viimane muutmine: 21-03-2013 15:04 by Sixtap.
Postitus: #4
RE: Metsavennad
Eelnevalt on küll juttu olnud Richard ja Elsa Vähist - pisut täiendust sellele loole.

Metsavenna tütar on tänulik teda varjanud peredele

1953. aasta kevadel Võrumaal tšekistide poolt mõrvatud Richard ja Elsa Vähi tütar Üvi Kuus peideti väiksena sealse kandi lasterikastesse taludesse, kus veel üks tüdruk silma ei paistnud.

[Pilt: 1649218t81haab2.jpg]

Puutlipalu punkrilahingus julgeolekujõudude vastu võideldes metsavennana langenud Richard Vähi tütar Üviga

Saksa-Nõukogude sõja algul viimase sõjaväkke mobiliseeritud Richard Vähi sattus sakslaste kätte vangi, ent sai 1942. aastal vabaks ja läks koju. Kui punavägi naasis, üritas ta rahulikku elu jätkata, kuid võimud ei lasknud. Ri­chard läks metsa siis, kui 1949. aastal tulid küüditajad – ta oli koos abikaasa Elsaga pandud kulakute nimekirja.

«Ma olin pooleaastane, kui 1949. aasta märtsis meile järele tuldi. Mulle on seda hiljem räägitud nii, et inimesed ütlesid emale-isale, et autod on juba siiapoole sõitmas, minge ruttu kodust ära,» meenutas kauaaegne õpetaja Üvi Kuus (64) teisipäeval.

Kardeti nuhke

Peitumine võimude eest kestis aastaid. Väike Üvi oli aeg-ajalt vanematega metsas, kus neid on ka pildile jäädvustatud. «Neil oli julgust pilte teha, kuigi samal ajal käis enda varjamine. Aga elu pidi ju edasi minema.»

Kohalike seas, praeguses Meremäe ja Misso vallas oli mitu peret, kes ei olnud Vähide sugulased, kuid olid nõus pisitüdrukut enda juures hoidma.

«Sugulaste poole ei juletud mind viia, sest minu kaudu oleks saanud ka vanemaid üles leida. Seda ma mäletan, et ma teadsin ka toona, et mind varjatakse. Aeg-ajalt kardeti nuhke. Ja aeg-ajalt peideti mind ka kusagile ära. Selliseid ärevaid perioode tuli ette,» rääkis Üvi Kuus.

1951. aasta 7. märtsil pidasid metsavennad Misso vallas Saika küla juures maha verise punkrilahingu Nõukogude julgeolekumeestega. Sellest lahingust õnnestus eluga pääseda Richard Vähil ja August Kuusil, kes murdsid end piiramisrõngast välja.

Sellele aga järgnesid võimude karmid repressioonid kohalike elanike vastu, et nood metsavennad välja annaksid.

Julgeolek võttis tarvitusele ebainimlikud meetodid ja piinamise, mida hiljem pidas ebaseaduslikuks isegi nõukogude võim. ENSV riikliku julgeoleku ministeeriumi (MGB) eriinspektsiooni 1952. aasta uurimistoimikust selgub, et MGB Vastseliina rajooniosakonna ülem alampolkovnik Gri­gori Burakov ja ülema asetäitja kapten Aleksandr Trussov pidasid 1951. aasta kevadel seadusvastaselt kinni kaks kohalikku meest ja kaks naist ning juulis veel ühe mehe.

«Ülekuulamiste ajal, kuritegude mitteomaksvõtmise korral kasutasid Burakov ja Trussov teiste MGB osakonna töötajate juuresolekul nimetatud kodanike peal elektrivoolu telefoniaparaadist,» seisab toimikus.

Juhtmed hammastesse

Inimestele kinnitati paljastatud juhtmeotsad sõrmede ja varvaste külge. Ühele mehele kinnitati juhtmeotsad koguni hammaste külge ja teisele pea külge, misjärel neile anti elektrilöök.

Lisaks said kinnipeetud julgeolekus halastamatult peksa. Ühel teisel juhul sidus julgeoleku operatiivvolinik Feodor Teder naissoost kinnipeetava külge nööri ja lükkas teda korduvalt maha poriloiku.

Asja uurinud kaitsepolitsei hinnangul oli selline «füüsiline mõjutamine» ehk tegelikult piinamine sageli toonase riikliku julgeoleku ministri sanktsioneeritud, kuid kirjalikke jälgi sellest on jäänud vähe. Enamasti on neist asjust rääkinud kannatanud või teised tunnistajad.

1953. aastal said tšekistid käsu metsavendadevastast tegevust hoogustada. Ri­chard Vähi juhitud salk oli võimudel eriti pinnuks silmas. Tegelikult need inimesed ei pidanudki niivõrd sihikindlat võitlust stalinliku riigikorraga, vaid enamasti olid lihtsalt küüditamise ja Siberi eest peitu läinud ning üritasid metsas kuidagi hakkama saada – sealhulgas ka kauplustest eluks vajalikke asju nõudes. Metsa läinud said enamasti tunda teiste kohalike toetust.

Peaaegu täpselt 60 aastat tagasi algas paljude Võrumaa metsavendade jaoks viimane vaatus. 27. märtsil tapsid tšekistid Vastseliina vallas Viglasoo punkrilahingus kaks metsavenda, 32-aastase Rafael Vähi (Richard Vähi vend) ja Väino Härmi, kes oli siis vaid 17 aastat vana. Viimase vanemad vangistati.

29. märtsil 1953 ründasid julgeolekumehed teist punkrit, mis asus Vastseliina vallas Puutlipalus. Kaitsepolitsei andmeil sunniti piinamisega sealse punkri asukohta välja andma kohalikku talumeest (julgeoleku dokumendis oleva väljenduse kohaselt «legaalselt elav bandiit») Joosep Piholaant.

Operatsioon algas koidikul. Teejuht juhatanud küll kaks korda tšekiste punkrist eemale, kuid kapten Mihhail Kalikov rakendas MGB koostatud akti järgi mehe peal «visa töötlust», mispeale Piholaan näitas neile metsavendade varjumispaiga kätte.

Kell pool neli päeval algas tulevahetus. Mitu tundi kestnud lahingus said surma kõik punkris olnud inimesed, viis meest ja kolm naist. Teisel poolel oli üks surmasaanud laskur-automaatur ja kaks haavatut.

Julgeoleku poolt selle kohta koostatud aktis on kirjas, et «bandiidid olid likvideeritud kell 18.30». Ära võeti 15 erinevat relva ja 72 padrunit.

Viglasoos ja Puutlipalus tapetud metsavendade surnukehad viidi Võrru. 31. märtsist 1953 pärineb tuvastamisprotokoll, kus varem arreteeritud metsavend tunneb surnukehades ära Richard Vähi ja tema kaaslased.

Nõukogude võimu poliitika oli aga mõrvatud metsavennad maha matta nii, et keegi ei teaks ja et neist jälgegi ei jääks. Kümme tapetut, seitse meest ja neli naist maeti ühishauda Reedopalu metsas Võru-Valga maantee ääres, 1,6 kilomeetrit Võru linna piirist.

Ministeerium pidas saladust

Üvi Kuus teadis, et tema vanemad olid 1953. aastal langenud, kuid nende täpsem saatus oli talle aastakümneid saladuseks. Kui naine 1991. aastal siseministeeriumi poole pöördus ja oma vanemate saatuse järele küsis, sai ta vastuseks, et nende matmispaik on teadmata.

2011. aasta hilissuvel tegid kaitsepolitsei uurijad neile laekunud andmete põhjal Reedopalu metsas esimesed väljakaevamised. Ootamatult leiti ühishauast koguni kümne inimese luustikud.

Eesti kohtuekspertiisi instituudi tehtud uuringud selgitasid välja, et tegu on seitsme mehe ja kolme naisega, kes surid kõik vägivaldset surma. Lisaks olid vigastused iseloomulikud sihilikule tapmisele läheda maa pealt, mitte lahinguolukorrale. Kuuel isikul võis tuvastada kuulihaavu peas. Osa inimesi oli pähe ja näkku löödud tugeva tömbi esemega – võimalik, et surmajärgselt püssikabadega.

Uurijaile on selge, kellega tegu, kuid DNA-ekspertiisid ei ole veel kõik lõppenud – tuleb ka välja selgitada, milline luustik täpselt kellele kuulub.

Mullu septembris leidsid uurijad samas piirkonnas veel viie ohvri luustikud neljast hauast. Kes need on, selle selgitamiseks töö veel käib.

Kaitsepolitsei komissar Martin Arpo ütles, et Viglasoos ja Puutlipalus mõrvatute juhtumi selgitamine on oluline juba seetõttu, et Eesti riik täidab sellega oma rahvusvahelist kohustust neid asju uurida.

«See on oluline, et inimestel oleks teada: inimsusvastaseid kuritegusid pole võimalik varjata, ükskõik kui kaua nendest aega mööda läheb,» lausus ta. «Loodetavasti aitab see anda inimestele usku õiglusesse – mitte ainult mõrvatute lähedastele, vaid ka ühiskonnale laiemalt.»

Tegu oli ju ka ühe traagilise episoodiga külmas sõjas, mis 1953. aastal oli rahvusvaheliselt teravalt päevakorras. Külm sõda ei käinud sugugi üksnes Kremli ja Valge Maja koridorides, vaid see jõudis niisugusel moel ka Eestimaa küladesse, lihtsate inimesteni, kes ei tahtnud muud kui oma perega rahulikult elada.

Metsavendade hauapaiga leidmine on siiski andnud nende lähedastele selgust. Metsas tšekistide poolt tapetud Ri­chard ja Elsa Vähi tütar Üvi Kuus leiab, et ka tema vanemad saavad nüüd lõpuks rahu, kuid tal on kahju, et see juhtub 60 aastat liiga hilja.

«Minu ema õde, kes mind üles kasvatas, suri kahjuks viie aasta eest. Tema seda enam teada ei saanudki,» rääkis naine.

Üvi Kuus ütles, et on väga tänulik matmiskoha leidnud inimestele ja temaga suhelnud kaitsepolitsei töötajatele. Tema eriline tänu aga kuulub neile, kes aastakümnete eest omaenda saatusega riskides julgesid väikese tüdruku oma peresse võtta ja varjul hoida.

«Inimestel pidi seda kindlameelsust olema. Hiljem on selgunud, et üks neist peredest oli minu abikaasa poolõe perekond,» lausus naine.

Toonaseid pilte peitis Üvi Kuusi tädi ja vanaema aga oma kodus pikka aega, need võeti välja alles aastaid hiljem. Ema Elsa Vähi väikest hõberisti ja viikingilaevaga hõbeprossi peideti lõngakera sees, kuni vanaema sai need mälestused emast Üvile üle anda.

Võru ühishauda maetud

Puutlipalus mõrvatud 29.03.1953

• Richard Vähi (snd 1918) – varjas end 1949. aasta küüditamise eest, seejärel tagaotsitumaid Võrumaa metsavendi.

• Elsa Vähi (snd 1924) – Richard Vähi abikaasa, varjus küüditamise eest, 1951. aastast metsas.

• Leida Grünthal (snd 1924) – varjus küüditamise eest koos emaga.

• Karl Kaur (snd1920) – teenis 1944. aastal Saksa sõjaväes, varjas end metsas koos naisega.

• August Kurra (snd 1912) – pärit Lätist, teenis Saksa armees.

• August Kuus (snd 1918) – Misso meierei juhataja.

• Endel Leiman (snd 1914) – vanemad ja õde küüditati, ise jooksis küüditamise ajal aknast välja ja varjus.

• Lehte-Kai Ojamäe (snd 1927) – varjus küüditamise eest.

Viglasoos mõrvatud 27.03.1953

• Rafael Vähi (snd 1920) – Richard Vähi vend.

• Väino Härm (snd 1936) – Richard ja Rafael Vähi õepoeg.

Allikas

http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=136988 - Pealtnägija alates 27-st minutist

Elu on seksuaalsel teel saadud haigus, mis lõpeb üldjuhul surmaga.:scratchhead:
sixtap@outlook.com
Leia selle kasutaja kõik postitused
Tsiteeri seda postitust oma vastuses
08-04-2013, 18:03 [(Selle postituse viimane muutmine: 08-04-2013 20:38 by Scorpio.
Postitus: #5
RE: Metsavennad
Huvitav koduleht Eesti kagunurga metsavendadest. Autor: Mari Pukkonen

Metsavennad Misso, Haanja ja Ruusmäe ümbruses 1944 - 1953

Cogitationis poenam nemo patitur
Leia selle kasutaja kõik postitused
Tsiteeri seda postitust oma vastuses
13-04-2013, 12:09
Postitus: #6
RE: Metsavennad
Võrumaal mõrvatud metsavendade surnukehi rüvetati

Võrumaal 1953. aastal mõrvatud metsavendade surnukehi rüvetati. Peale pähe ja rindu tulistamist peksti metsavendade näod puruks ning tõenäoliselt sõideti laipadest autoga üle.

2011. aastal teatati kaitsepolitseiametile sõjahaua või salajase matmispaiga tunnustega kohast Võru vallas Reedopalu metsas, kirjutatakse kaitsepolitsei aastaraamatus.

Kapo asus teateid kontrollima Nõukogude võimuorganite poolt tsiviilisikute tapmist käsitleva kriminaalmenetluse raames inimsusvastase süüteo ja tsiviilelanikkonna vastase ründe tunnustel.

Augustis 2011 tegid kaitsepolitsei uurijad koos kaasatud ekspertidega sündmuskohal esimesed väljakaevamised, mis tõid märgistamata ühishauast päevavalgele kümne inimese luustikud tsiviilrõivaste jäänustega.

Eesti Kohtuekspertiisi Instituudis (EKEI) tehtud põhjalik ekspertiis tuvastas, et ühishauda maetud seitse meest (sealhulgas üks alaealine nooruk) ja kolm naist olid surnud vägivaldsesse surma vähemalt 40 aastat tagasi.

Eksperdiuuringutega tuvastatud vigastused maalisid inimeste surmast ja surnukehade rüvetamisest jubeda pildi, mis ei lange kokku tüüpiliste lahingus saadud vigastustega. Ohvreid oli korduvalt tulistatud täpselt pähe ja rindu, teistes kehapiirkondades esines kuulihaavu oluliselt vähem.

See viitab abitus seisundis, näiteks haavatud ohvri sihilikule tapmisele väikeselt vahemaalt valanguga või korduvate üksiklaskudega samast suunast. Peale selle oli inimesi tugevalt pekstud kõva tömbi piiratud jäiga kontaktpinnaga esemega pähe ja näkku.

Tõenäoliselt olid tapetute näod surmajärgselt püssikabadega sisse pekstud, et raskendada nende äratundmist, kui kohalikud elanikud peaksid ühishaua avastama. Samuti on mitmel ohvril vaagnaluude murrud, mis võivad olla tekkinud raske tömbi eseme löögist või tugevast survest, näiteks autoga kehast ülesõitmisest.

Postimees kirjutas juhtunust märtsis. Lugu on üleval siin.

- Tarkus on arusaam sellest, kui vähe me tegelikult teame -
Leia selle kasutaja kõik postitused
Tsiteeri seda postitust oma vastuses
Postita vastus 


Vali alamfoorum: